Mis on petmine? Eelkõige petab inimene iseennast, eriti siis, kui hakkab petma kedagi teist. Palju räägitakse meeste petmisest, kuid ka naised petavad, ja väga jõhkral moel. Armastatud inimesele sarvi tehes ei mõelda, et see ahvatlus läheb kalliks maksma petjale endale. Nii mehed kui naised süüdistavad kaasat pettes ikka vastaspoolt. Tõsi, petma ajavad puudujäägid suhtes, kuid kas siin on ühest süüdlast. Mehed väidavad, et neid ajab petma seksipuudus ja see, et naisega pole millestki rääkida, või rutiin. Naine aga tõttab võõra mehe kaissu siis, kui mees on naise unarusse jätnud, ei pööra enam tähelepanu ning kodus puudub emotsionaalne lähedus ja romantika, kirjutab Jana Paulman raamatus”Kui naine armastab meest”.
Mees läheb väljastpool kodu otsima seksikogemusi ja vaheldust, uusi elamusi. Naine aga otsib kõrvalsuhtest tundeid ja armastust. Mõneti on naiste petmine isegi ohtlikum, sest mees pöördub enamasti peale kõrvalehüppeid pere rüppe tagasi ega lõhu kohe abielu, aga naine läheb meest pettes lõpuni: petmise tulemuseks võib kujuneda pere hülgamine. Ta on valmis vahetama vana suhte kergekäeliselt uue armastuse vastu, sest tunded on talle tähtsamad kui seksikogemus ise. Ta ajab tihti suure kire segi suure armastusega, sest emotsioonid on laes ja adrenaliin kõrgel. Naine paneb kõik ühe kaardi peale: ARMASTUS.
Sageli on lahkumineku põhjuseks ka see, et kui uus mees on naise hinge pugenud, siis vana kallimaga seks enam ei õnnestu. Pea on sassis, meri põlvini ja uus mees terendamas uute võimaluste ja ahvatlustega. Meestel uus seksikogemus vanu suhteid veel hapuks ei aja, kui vana kallim oskab piisavalt atraktiivne olla. Petmisest võib kujuneda lausa vana suhte värskenduskuur ja mehe petmise järel võib vana suhe uuesti õitsele puhkeda. Vastupidi see enamasti ei õnnestu, sest mehed ei suuda kergesti naistele petmist andestada. Naiste petmine on meestele nagu munade eemaldamine, meeste petmine tekitab naistes aga võitlusvaimu ja nad üritavad uuest väljavalitust paremad olla. Naine tunnetab instinktiivselt mehe petmise ära, isegi kui mees pole vahele jäänud. Ja siis seda enam peast välja ei saa, see hakkab segama ja võib suhte ära lõhkuda.
/…/
Alatu on ka see, kui lõhud kellegi teise abielu. Võõrast suhet lõhkudes lõhud oma hinge. Olen isegi sellises olukorras olnud. Pärast lahutust elasin neli aastat üksi, vaheldumisi tütrega, kes oli nii minu kui ka oma isa juures. Samal ajal tutvusin ühe teatrikunstnikuga, kes mind oma projektidesse grimeerijana kaasas. Olin parajasti lahutatud, 25-aastane kaunis naine, kes oli saavutanud ka juba grimmitöös teatava professionaalsuse ja tööpakkumisi tuli mitmeid. Ka see teatrikunstnik tegi mulle pakkumise. Koostöö käigus mees armus minusse, kuigi pikapeale selgus asjaolu, et ta oli pikaajalises abielus ja kahe peaaegu täisealise lapse isa. Keeldusingi alguses temaga isiklikesse suhetesse laskumast, kuna selline olukord ei meeldinud mulle. Ometi oli mees väga visa ning järjekindel minu suhtes ja ma murdusin. Armusin ülepeakaela temasse ära. Tal oli selleks ka palju häid omadusi ja meil oli suur tõmme, mille vastu ma ei suutnud võidelda. Mees oli minust palju vanem ja kogenum ning just see oligi tema juures vastupandamatu omadus. Mina aga olin tema jaoks noor, ilus ning andekas. Meie kohtumised kestsid neli aastat järjepanu ning ma salamisi lootsin, et kunagi me jäämegi kokku ning ta valib lõplikult minu. Ometi mu salasoov ei täitunud, ta otsustas jääda oma naisega. Samas sai mulle selgeks asjaolu, et ta oli oma naist petnud ka enne mind ja jätkab seda rida praegugi, kui oleme juba aastakümneid oma teed läinud. See on tema valik, aga mina olin kõik need neli aastat petnud ennast ja kuritegelikult aidanud kaasa selle mehe petmistegevusele.
Ma mäletan, et oli kummaline vaadata, kui ta meie kohtumistele ilmus ja tema reisikohvrites olid kaasas tema naise poolt triigitud särgid, püksid ja voodilinad. Ja neidsamu voodilinu kasutasime meie oma armuöödel! Pole vist väga meeldiv mõelda, et tema naine triikis armastusest mehe vastu tema riideid ja voodilinu, kuid mees kasutas seda ära, et hoopis minuga kohtuda. Meie suhte lõpetas mees siis, kui ka minu hing oli juba katki rebitud. Ju ta siis tundis, et ei suuda enam seda kahte mängu mängida. Tema hinge kahestumisest olid olemas ka märgid, kui ühele etendusele minnes ta kuulis, kuidas ma hüüan tema nime, kuigi mind sellel etendusel kaasas polnud ja viibisin samal ajal hoopis kuskil mujal. Järelikult tulid need hääled tema enda peast.
Selline kaksikelu võib tõesti tekitada inimeses hinge kahestumist ja paranoiat. Seepärast ei soovita ma seda mitte kellelegi. Me küll lahkusime sõbralikult, kuid pärast seda kogemust tegin otsuse, et ma ei soovi enam suhteid abielumeestega. Selline suhe on väär ja energeetiliselt lõhkuv. Pealegi perspektiivitu, sest see ei arene kuhugi. Mu silmad olid avanenud ja ma nägin, kui palju tegelikult oma kaasasid petetakse või tahetakse petta. See on kurjakuulutavalt metsik, kui palju! Ja huvitav on see, et väga paljud ei karda sealjuures vahelejäämist, vaid teevad seda peaaegu avalikult või nii, et alati on teadjaid või reetlikke märke, mis seavad nende kooselu ohtu. Ma olen täiesti veendunud, et petmist võib kaaslane kodus energeetiliselt tajuda, eriti kui on kaua koos elatud. Iseasi, kuidas sellele reageeritakse. Kui üks pool petma hakkab, tähendab see, et suhtes on midagi mäda ja mõlemad peaksid peeglisse vaatama, miks selline olukord on tekkinud.
Mida sa ei taha enesele, seda ära tee teisele, ütleb vanasõna. Kõikidest pettustest kõige jubedam on enesepettus, sest see õõnestab ja laostab su hinge seestpoolt. Endale valetades on pärast raske iseendale peeglist otsa vaadata.
Tunnistan, et olen oma elus palju eksinud. Nüüd, pool sajandit hiljem, võin öelda, et petmisega ma enam iial kaasa ei lähe. Olen õppinud oma tunge ja armumisi ohjeldama ning hindan truudust ja ustavust väga. Truuks peab jääma nii endale kui ka teisele. Kes ei suuda oma kaasale truuks jääda, see ei vääri ka seda inimest, keda ta on valmis petma. Ja peab leppima tagajärgedega, kui kallis inimene su elust lahkub. Isegi kui sa oled korra oma rumalusest eksinud, tuleb võtta vastutus ja õppida sellest. Ehk järgmisel korral õnnestub õigesti käituda.
Tegelikult need ahvatlused, mis meid vasakule tirivad, ei tähendagi alati seda, et terendamas on uus armastus või suhe. Hetkearmumine on tihtipeale vaid vibratsiooni-virvendus, lihtsalt meeldivus, veetlusega kaasaminek. Sügavamat sisu selles enamasti ei ole ning sellepärast lõhkuda oma hea, toimiv suhe on täiesti mõttetu ja laastav kõigile. Eks minulgi on hilisemates suhetes olnud neid vibratsioone huvitavate meestega, kuid olen juba õppinud oma emotsioone ja tundevirvendusi ohjeldama, sest kodus ootab mind keegi tähtsam, kellele haiget teha ei saa. Ja pole seda kunagi kahetsenud, sest tundevirvendused ongi mööduv nähtus. Nagu ka ilu.
Minu teine abielu kestis ligi 12 aastat ja sellest kooselust sündis ka poeg, kes on praegu teinieas. Ka selle aja sees esines pinnavirvendusi, mis oleks võinud mu abielu karidele ajada, kuid hoidusin nendest juba teadlikult. See abielu lõppes hoopis muudel põhjustel.
Olen oma elus puutunud kokku ka sellise mehega, kelle ausus oma naise vastu oli värskendavalt hämmastav. See mees oli üks tuntud näitleja, keda meie seas kahjuks enam ei ole. Olin siis 24-aastane ja mees ise oli minust palju vanem. Sattusime Kuku Klubis suhtlema ja tekkis vastastikune tõmme, võib-olla isegi armumine. Ometi kerkis kohe ka pinnale takistus: mees oli pikaajalises abielus, kuigi see oli pigem visiitabielu, sest ühe katuse all nad koos ei elanud. Aga abielu on abielu, mis iganes vormis see ka püsib. Ja see mees ütles mulle, et kui ta oleks vaba, siis ta ei kõhkleks ja tuleks minuga, aga ta on abielus ja armastab oma naist ning austusest oma naise ja minu vastu ei soovi ta minust teha armukest. Seetõttu mingit suhet ei tule. Selline kurvastav ülestunnistus hoopis rõõmustas mind, sest nägin ometi kord üht ausat meest, kes ei taha oma naist petta. See oli väga värskendav kogemus, kuna ümberringi üritasid just abielumehed mind ära rääkida. Ja mul oli juba lootus kadumas, et maailmas on olemas ka ausaid mehi. Pean selle mehe suhtumisest ja käitumisest siiani väga lugu, minu silmis oli ta tõeline kangelane, sest jäi endale ja oma naisele truuks. Ta käitus džentelmenina ka minu suhtes.
Uskuge, mehed, naised hindavad seda, kui te suudate ahvatlustele vapralt vastu seista ning oma tõekspidamistele ja perele truuks jääda. Iga naine unistab just sellisest mehest. Mehest, kes ei jookse nagu kutsu iga ilusa tissi või seeliku järel ja suudab oma meheau püksis hoida, isegi kui see on raske otsus.
Õnne ei saa üles ehitada kellegi õnnetuse varemetele. Meie teele võib tulla palju vibratsioone ja ahvatlusi, mis meie truudust ja lojaalsust proovile panevad, kuid südames tuleb ära tunda, kas see on õige või vale, mida sa teed. Olla enda ja teiste vastu aus ja käituda vastavalt. Kui su suhe enam ei toimi ja seda päästa ka ei õnnestu, siis mine oma teed, anna inimene vabaks, et ta leiaks õnne mujalt, ja alusta ka ise puhtalt lehelt. Ära mitte kunagi peta!
Petmine laostab ka iseennast seesmiselt. Inimene, kes peab pidevalt valetama, ei ole vaba inimene. See on omaette orjus, sest valed panevad su ahelatesse. Kui sa oled teinud mingi vale teo, siis tunnista see üles, olgu see või näiliselt süütu asi. Ma saan aru, et vale käitumise tunnistamine, eriti kui tegemist on petmisega, tekitab häbitunnet. Suurt häbitunnet ja süümepiinu. Ja seda kinnistatakse veel sellega, kui peale seda hakataksegi sind häbistama. Seda tunnet ei taha tunda keegi ja seepärast jätkatakse valedes elamist, sest see tundub lihtsam. Aga vale käitumise tunnistamine ja häbitunde tekkimine aitab parandada sind seesmiselt, sest ainult nii saab muuta iseennast ja oma käitumist ausamaks ja paremaks.
Allikas: Jana Paulman “Kui naine armastab meest”, kirjastus Pilgrim
