Kas ufod? 2012. aastal toimus seletamatu lugu Saaremaal, Leisi vallas

Oma tähelepanuväärsest varahommikusest vaatlusest Leisi vallas Laugul räägib meile Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Peeter Rudaš.

2012. aasta 12. mai, Saaremaa, Leisi vald, Laugu

„Taevas oli tumedam sinine, aga valge oli juba. Ei udu, ei midagi. Enne päikesetõusu võtab kala hästi. Mitte üht autot, mitte üht tunnistajat. Liigun piki maanteed, suur heinamaa veidi laskuval maastikul kõrval. Taamal mets, elektriliin vahepeal. Naabrimehest edasi hakkasin märkama midagi. Silmas nagu vilksatas. Siit ma hakkasin nägema ja terve tee, kuni sõitsin sinna.

Metsa kohal täitsa otse peaaegu nii, et puudutas latvu, seisis suur oranž kera. Ta ei kiirgand, ta säras. Nii nagu Kristusel on kujutatud need kiired, täpselt niimoodi säras. Mina vaatan, see on kirde suunas. Kera lihtsalt seisab. Siis hakkasin täpsemalt vaatama. Keskel oli imelik asi. Värvus oli nagu minu kuumaahju klaas [Peeter on klaasikunstnik]. Arvan, et radar pidi seda fikseerima. Pärast sõitsin Angla peale ja kogu tee nägin seda. Ka siis, kui Karja kiriku peale keerasin. Ta oli nagu ergav Kuu, tükk aega sain vaadata.

Kui edasi sõitsin, tuleb väike metsatukk vahele. Vahepeal oli mets hõredam, ikka oli näha. Olin ainukene masin, vahepeal jäin seisma, vaatasin, et mis nüüd saab. Karja kiriku juures vaatan – endiselt kohal. Kahju, fotoaparaati ega telefoni ei olnud mul kaasas.“

Sõitsime Peetriga mööda läbitud teed ja ta näitas, kuidas oli objektiga silmside erinevates kohtades.

„Huvitav on see, et kui inimesel on selline põnev moment elus, siis ta ei oska sellele nagu tähelepanu pöörata. See on suur viga. Ja siin ma nüüd ütlesin, et hüva, objekt, nüüd on siin Karja kirik, nüüd siis läheb põnevaks. Sain natuke maad sõita, jõudsin metsa vahele, järgmine pööre paremale ja siis võttis mind kõhnaks – see pull kõik minu kohal. Kui ma tulin, oli ta ju kogu aja nähtav. Peale Karja kirikut ära pöörates ütlesin mõttes – noh, proštšai, ma lähen kalale, ja siis nägin niimoodi enda pea kohal sedasama kujundit, mis oli varem … ring ja siis see seespoolne osa. Ja autoaknast nägin veel mingit kaart.

Siis võttis jalad niimoodi … tundsin, et mingi võim on minu üle, et mõtlesin – kus kurat ta nüüd nii ruttu siia sai. Ta oli nii suur, et üle terve taeva. Ta oli nii paks, et ei oskagi neid mõõtmeid panna. Absoluutne ring, aga siis hakkas hajuma. Aga see, et ta oli nii suur, see oli super. Ma pidin ennast keerama, et seda näha. Lõpuks ta oli helevalge. Istusin ruttu autosse, hakkasin tasapisi sõitma. Mõtlesin, et mind mehikesed kuskil ootavad. Sama kujund, mis oli seal, oli nüüd siin. Keskel oli niisugune segment, aga kõik oli ülisuur. Hirm oli, sihuke uskumatu.

Koos liikusime kogu aeg. Mina läksin ikka Lövele, ikka kalale. Endamisi mõtlesin, kas mind jälgib keegi, kas masin sureb välja. Siis see korraks kadus, korraga nägin pikka silindrit. Seal olid aknad kõik ja osaliselt oli pilv tal peal nagu kattevari. Silinder oli niisugune tume, hõbedane. Ümberringi selge, pilvitu. Ja siis näen, kuidas liigub madalalt, päris metsa kohal. Meie mõõtes nagu kolm-neli meetrit üle metsa. Ei olnud kuulda midagi ja olid näha ainult need segmendid, mis tal taga olid. Selle ümber kerge kiudpilv.

Selgelt olid näha pisikesed mustad aknad. Natukese aja pärast oli kuulda kerge heli „tst–tst–tst“. Oleks see lennuk, oleks kõva mootoriheli kuulda. Objekt liikus kiirenevalt Kihelkonna–Viidumäe suunas ja oligi kadunud. Aasta pärast samal ajal pea samades oludes käisin seda kohta vaatamas. Kui päike tõuseb, siis kõik läheb punaseks, aga see oli väike, hoopis teistsugune.“

Allikas: Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“, kirjastus Pilgrim

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.