Viljandi maakonnas oli eriskummaline läbielamus taluperenaisel Alli V.-l. Vaid kuu aega hiljem samast kohast nelja-viie kilomeetri kaugusel tuli teisel Mulgimaa naisel kogeda midagi sellist, mis viis ka mõtted ufovaldkonda.
1990. aasta 7. juuni, Viljandimaa
Ilusad ilmad olid püsinud kaua. Õhtupäike hoidis loodust sumedas soojuses, perenaine oli teel rohuaeda, et jänestele ninaesist võtta. Suurte lopsakate õunapuude all kasvas kõrge mahlakas rohi, mida perenaine innuga haaras. Taamal kõrge leinakase otsas paistis midagi vilkuvat. Kummargil perenaine täheldas kõrvalpilguga puu otsas värvilisi sähvakuid. End sirgu ajades hindas ta ümbrust ja talle tundus, et kase ladvas oleks nagu keevitatud. Kiire liikumine valgusjoana ülevalt suundus äkitselt kase lehekiharatesse ning sealtsamast kohe alla rohuaeda uibupuude vahele ja lausa maha, nii et matsakas oli kuulda.
Allist kümmekond meetrit eemal oli moodustis, mida ta polnud ilmaski varem näinud. Rohul oli miini- või mandlikujulist mootorratta külgkorvi meenutav mürkroheline riistapuu. Lahtine mudel, nagu perenaine hiljem lisas. Selles paistis istuvat kolm meest, kes venisid kohe ka esemest välja. Alli-tädi oli jahmunud. Jäneste rohi süles, taganes ta mõned sammud, kuid oli juba hilja, sest hetke pärast seisis ta silmitsi lähenenud tundmatuga.
Kõik kolm olid Allist lühemad, natuke üle meetri pikad, ja meenutasid noori poisse. Kaks jäid taamale, üks lähenes perenaisele meetri kaugusele. Ehmunud naine oli telerist midagi tulnukatest kuulnud ja arvas nüüd, et nood ongi siin platsis ja kohe läheb kaasavõtmiseks. Ta istus enesekaitseks maha ja hüüdis valju häälega, et ei taha kuhugi ega lähe kaasa.
Tundmatu tõstis rahustuseks käe. Alli rahuneski ja jälgis nüüd toimuvat pingsalt. Ülestõstetud käel olid lühikesed sõrmed, randmekohta kinnitus kombinesoon, mis sillerdas ja oli soomustega. Rindkereosas olid soomused suuremad ja helkivamad. Kaelaosa ühines ümara, näoosas avatud kiivriga. Kogu munder tundus hõbedane, kuid viskas ilusat vikerkaarevärvilist helki. Nad mõjusid poistena, ilusate, eriti suurte tumedate silmadega, kaunilt ülespoole kaarduvate ripsmetega, väheldane ninanöps ja pisikesed sõõrmed, suu kas nii väike, et ei olnud näha, või varjus kiivri lõuaosa taha. Perenaisel jäi mulje, et neil olid sipupüksid jalas, õla kohal olid veel mingid kinnitusedki. Naiselik uudishimu hindas poisse jalatallani. Nad seisid rohukamaral paksudes heledates tossudes, või nagu ütles lõunaeesti murdes perenaine, sellised kohevad tallad ja riie oli saapa küljes, meenutades talviseid pehmeid jalavarje.
Esimene tundmatu lähenes ja piidles perenaist kas midagi uurides või end paremini näidates, kuid see oli ka kõik. Uuesti rahustav käeliigutus, ja mehed pöördusid minekule. Samal hetkel oli küülikupuuride tagant haukudes rohuaeda tuisanud taksikoer Pops, kes lülitas momentaanselt end haukumisrežiimilt haletsusväärsele niutsumisele ja libises naeruväärsena rohul, niigi lühikesed jalad laiali. Ujumisliigutusi meenutades kribis ta majandusõue tagasi.
Perenaine istus truilt, tagumik kõvasti vastu maad, ja nägi, kuidas väikemehed krabisid oma pealt avatud mudelisse tagasi. Kõik pöördusid tagasivaateks ja lehvitasid perenaisele hüvastijätuks. Ese koos tundmatute poistega tõusis aste-astmelt nagu treppipidi ülespoole ja eemaldus paar korda kõrgemalt kui puuladvad taamal oleva raba suunas. Lambad olid oma aedikus ühte nurka kogunenud, kuid püsisid vagusi.
Alli tõusis, vaatas leinakase latva, hindas lamandunud rohtu ja pöördus taluõuele. Teda valdas kohutav väsimus ja külmatunne. Vaevaliselt kobis ta talutuppa ja heitis pikali. Õhtuks, kui teised perelised koju jõudsid, oli külmatunne väljakannatamatu, nii et perenaine ajas vatijope selga. Külla tulnud naabrimees oli keset sooja suveõhtut lausa jahmunud. Alli küsis, kas tema ei näinud ennist midagi imelikku. Eitav vastus sundis ka perenaise vaikima ja pere keskis asja hiljem arutama.
Otsustati kõik omavahele jätta, kuid võta näpust. Alli silmad kipitasid järgmisel päeval ja olid valgusarad, nii et poiss muretses päikeseprillid. Teise päeva õhtul oli äge silmapõletik, rähma ja mäda jooksis ohtralt. Tuli minna Viljandisse silmaarstile, kes konstateeris ultraviolettkiirte kahjustuse, ilmselt oli perenaine keevitusse vaadanud. Ka käte ja naha punetus viitas sellele.
Nädala-poolteise pärast nägemine taastus ning taandusid ka ajutised külmatunded ja imelik tundetus. Ka Pops oli rahunenud ning käitus tavapäraselt, mitte nii rahutult kui esimestel päevadel. Küülikute pärast oli pererahval aga rohkem muret, nood ei võtnud kolme päeva jooksul ei sööki ega jooki ja olid väga loiud. Õnneks taandusid aga need sümptomid nädala sees. Küülikupuurid olid esipoolega sündmuskoha suunas.
Too juhtum põhjustas pererahva hämmingu, mehed arutasid asja omavahel, kuid ei jõudnud mingile loomulikule seletusele. AKRA komisjoniga kohtudes arvasid kõik, et midagi maist ja päris õiget siin ei olnud. Alli pilgus oli aga hämming asendunud küsimusega.
Allikas: Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“, kirjastus Pilgrim
