Igor Volke: ammustest aegadest on teada, et mõistatuslikud valgused looduses on mingi märk, mingite tundmatute jõudude avaldus, mis sageli osutab suuremate mõistatuste lähiolule

Ammustest aegadest on teada, et mõistatuslikud valgused looduses on mingi märk või tähendus, mingite tundmatute jõudude avaldus, mis sageli osutab suuremate mõistatuste ja saladuste lähiolule. Rahvapärimustest on teada arvamus, et virvatuled ja muud haldjavalgused viitavad rahapadade või aarete matmiskohtadele. Mahukama, sügavama ja kaugemale ulatuva pärimustraditsiooniga rahvastel markeerivad need valgused, tänases mõistes energofoorid, väravaid ja portaale teispoolsusesse või kõrgemate võimude ja vaimude lähiolu. Vana Testamendi israeliitidele kõrbes teed näidanud valgussambad, erilised kohad, nagu Beetel ja inglite ilmumine suures valguses viitavad kõik vanade kultuuride kokkupuutele ja samalaadsetele kogemustele, mida siin-seal kogevad meie kaasaegsed.

Keldi kultuur on eriti rikas oma pärimuslike lugudega ja neis võib kohata ja ära tunda kaasajal tuntud keskkonna anomaaliaid. Iirimaal on kummaliste tulede ilmumine tavaline nähtus. Räägitakse palju lugusid valguskeradest, mida on nähtud vanades druiidide rituaalipaikades. On nähtud korvpallisuurust tuld, mis kargab kivilt kivile, liigub siis eemale ja hõljub hääletult vähem kui viie jala kõrgusel maapinnast. Valgus on kollast värvi, kuid on teatatud, et õhus hõljudes muutub selle värv sinisest punaseni. Kui inimesed valgusele lähenevad, liigub see eemale, kui aga paigal seista, tuleb see sulle aeglaselt lähemale. Valguskera käitub nii, nagu oleks ta mõistuslik olevus, kuid see mõistuslik olend tegutseb rohkem looma kui sensibiilse olendi moodi. (Philip Imbrogno, Marianne Horrigan „Keldi saladused Uus-Inglismaal“, lk 111)

Analoogseid vaatlusi on maailma kõikides piirkondades. Näide Texase osariigist Marfa väikelinnast seob oma sarnasusega 1883. a ja 1986. a vaatlusi. Esimesed lood räägivad, kuidas karjaajajad jälgisid regulaarselt teatud kindlas piirkonnas esinevaid tulesid, mida peeti apatšide lõkketuledeks – peagi aga selgus, et tegu on millegi kummalisega. Nähti, kuidas tuled hõljuvad üles-alla ja liiguvad edasi-tagasi. Tuled olid kollast värvi ja mõnikord pandi tähele, et need vilguvad. Nähti ka, kuidas mõned neist tembutasid ja üksteist koguni taga ajasid, nii nagu seda ka loomapojad mängides teevad. 1986. aastast on tulesid üsna tihti nähtud ja mitu korda pildistatud. Kümmekond aastat varem oli Marfas tegutsenud geoloogide grupp kuulnud vaatlustest ja soovis nähtusi ise kogeda. See õnnestus neil 1973. aasta 20. märtsil, nende vaatlus kestis 20 minutit. Vaadeldud tuled hakkasid õhus õõtsuma, kiikusid edasi-tagasi ning asusid siis üksteise ümber haake tegema. Indiaanlased teadsid sealsetest tuledest enam kui sada aastat tagasi ja pidasid neid hingedeks.

Briti saartel ja Põhja-Ameerika Uus-Inglismaa piirkondades on arvukalt keldi kultuuri megaliitrajatisi, mille ümbruskonnas on täheldatud nii valgusnähtusi kui ka psühhosomaatilisi anomaaliaid, mille käigus tunnistajad näevad või suhtlevad mitte tavapäraste olenditega. Erinevaid aspekte ühendav lugu pärineb 1984. aastast Putnami maakonnast New Yorgi osariigist. Loo jutustajaks on John Brendt.

„Kui me maja ostsime, märkasime seda kivihütti, kuid ei teinud sellest mingit numbrit. Kinnisvaramaakler ütles, et see on vana koloniaalaegne juurviljakelder, ja mina jätsin asja sinnapaika. Ühel hommikul ärkasime mõlemad naisega mingi kummalise sumiseva heli peale. Heli oli pulseeriv ja kõlas nagu mõni elektrigeneraator. Vaatasin aknast välja lääne poole ja nägin maja lähedal valguskuma. Arvasin, et on puhkenud tulekahju, seepärast panin kähku riidesse ja läksin välja. Naine tahtis mulle järele tulla, kuid käskisin tal tuppa telefoni juurde jääda. Oli veel väga pime ja nägin rohekat kuma ning liikudes selle suunas, jäi surin järele. Taipasin, et see tuleb sellesama kivihüti poolt. Kui lähemale läksin, muutus valgus rohelisest kollaseks ja lõpuks oranžiks ja kadus siis ootamatult. Minu järgmiseks mõtteks oli see, et seal on keegi, kes tahab lõket teha, sest valgus polnud eriti tugev. Peatusin ja püüdsin kuulata hääli, kuid kõik oli vaikne. See tähendab liiga vaikne!

Ma ei mäleta täpset kuupäeva, kuid see toimus juulikuu viimasel nädalal. Ma ei riskinud metsa minna, sest mul polnud taskulampi, seepärast peatusin umbes 150 jalga* enne kivihütti. Möödus umbes 10 sekundit, kui kuulsin sellist heli, nagu tekib paberi käristamisel. Heli oli nii tugev, et käis mul kehast läbi. Siis tulid kivihüti sissekäigust välja kolm kuldset tuld, lendasid puude kohale ja jäid sinna lihtsalt rippuma. Hakkasin kartma ja läksin tagasi maja poole. Naine süütas maja välistuled ja ma nägin teda verandal seismas. Seejärel vupsasid tuled üle puude ja jäid umbes viis jalga maapinnast kõrgemal seisma. Kõik nad liikusid koos, nagu oleksid ühe nööri külge seotud. Hakkasin maja poole jooksma ja tuled järgnesid mulle aeglaselt.

Läksin naise juurde verandale, tuled peatusid meist umbes 100 jala kaugusel ja jäid õhku rippuma. Nad olid seal oma tubli viis minutit, siis läksid lahku. Üks muutus punaseks ja sööstis üles taevasse. Teised kaks muutusid tumekollaseks ja liikusid meie auto kohale, mis oli maja kõrvale pargitud. Tuled olid umbes korvpallisuurused, kuid neil puudus konkreetne serv. Seejärel muutusid nad roostevärvi ja hakkasid ümberringi sädemeid pilduma. Sel hetkel läksin tuppa. Võtsin telefoni, et politseisse helistada, kuid õhus oli niipalju staatilist elektrit, et ma ei kuulnud isegi valimistooni. Tuled väljas muutusid üha eredamaks ja siis äkki läksid elektripirnid majas lihtsalt lõhki. Naine hakkas karjuma. Samal ajal hakkasid tuled tuhmuma, kuni lõpuks kadusid.“

Valgusnähtusi on tavaliselt näha palja silmaga, eriti efektselt pimedas, öisel või hämaral ajal. Kui vaatlused on toimunud valges ja kui on tehtud foto või videovõtteid, on ilmnenud, et seadmed ei ole nähtust salvestanud või siis on salvestanud „teistmoodi“. Orbide eripäraks on ka see, et nii mõnigi kord ei ole palja silmaga midagi nähtud, kuid salvestised tõendavad nende olemasolu. Orbide vaatlused on maailmas väga levinud ja samas on täheldatud nende ilmumist seoses teatud piirkonna või kindla kohaga. Eriti ilmekalt on see seos olemas Uus-Inglismaal Hudsoni jõe orus, mis on tuntust kogunud sagedaste UFO-vaatlustega, mille taustal on jälgitavad eriliste arhailiste kiviehitiste juures ilmnevad energofoorid.

Kerakujuliste objektide vaatleja on reeglina inimene, valguskiirte ja valguskoonuste puhul on seirajaks aga tundmatu, mida me ei näe või ainult aimame. Kerakujuliste energofooride puhul on vaatlusvektor suunatud vaatlejale. Meie jaoks tundmatu tegija, nähtuse või allika poolt lähtuv valgus on selgelt suunatud kas inimesele, loomale, kohale keskkonnas või meie poolt tuvastamata eesmärgile. Üksikud ja grupiti esinevad orbid „käituvad“ sageli nagu tundmatu loodusnähtus, või mis veel imelikum – jätavad mulje intellekti või mõistusega tegija kohalolust; küll aga on vaatleja – vaadeldav suhe tasakaalus. Otsivvalguste puhul on aga vaatleja dominant ilmne ja sageli hirmutav. Sedalaadi nähtused on selgelt esindatud ka Eesti vaatluste seas. Teatud puhkudel liituvad energofooridega mõistatuslikud jäljed keskkonnas, näiteks rohuringid rohealadel või nahapunetus ja verevalumid või armkude inimkehal.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Igor Volke raamatust „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-fail“d“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.