Kas sina tead, kes sa oled?

Uurime seda küsimust ühe mängu abil. Oletame, et mina ja sina vestleme. Lääne kultuuris on tavaline, et kui keegi su juurde tuleb ja küsib, et „Vabandust, kes teie olete?“, siis ei hurjuta sa teda sellise sügavamõttelise küsimuse esitamise eest. Sa hoopiski ütled talle oma nime, näiteks Sally Smith. Aga minu plaan on sind natuke mõtlema panna ja

seega võtan ma tüki paberit ja kirjutan sinna tähed S-A-L-L-Y S-M-I-T-H, ja siis ma näitan seda sulle. Kas see ongi see, kes sa oled – tähtede kogum? Kas see ongi see, kes näeb, siis kui sina näed? Loomulikult mitte, ütled sina.

„Olgu, sul on õigus, anna andeks. Ma ei ole Sally Smith. See on lihtsalt nimi, millega inimesed mind kutsuvad. See on silt. Tegelikkuses olen ma Frank Smithi abikaasa.“

Kindlasti mitte, nii öelda on tänapäeval isegi poliitiliselt ebakorrektne. Kuidas saaksid sa olla Frank Smithi abikaasa? Kas sa tahad öelda, et enne kui sa Franki kohtasid, ei olnud sind olemas ja sind pole olemas pärast seda, kui Frank sureb või kui sa uuesti abiellud? Frank Smithi abikaasa ei saa olla see, kes sa oled. Jällegi, see on järjekordne silt, tulemus järjekordsest olukorrast või situatsioonist, milles sa osaline oled olnud.

Aga, kes sa siis oled? Seekord vastad sa: „Olgu, ma olen nüüd püüdlikum. Mind kutsutakse Sally Smithiks. Ma sündisin 1965.a New Yorgis. Ma elasin Queensis koos oma vanemate Harry ja Mary Jones’iga kuni ma sain viieaastaseks. Siis kolisime me New Jerseysse ning ma läksin Newarki Algkooli. Mul olid kõik viied ning viiendas klassis mängisin ma „Võlur Oz’is“ Dorothyt. Kohtamas hakkasin ma käima üheksandas klassis ning mu esimene poiss-sõber oli Joe. Ma käisin Rutgers’i Kolledžis, kus ka kohtusin ja abiellusin Frank Smith’iga. See on see, kes ma olen.“

Oota nüüd natuke, see on küll tore lugu, aga ma ei küsinud ju, mis juhtus pärast seda, kui sa sündisid. Ma küsisin, et „Kes sa oled?“. Sa kirjeldasid kõiki neid kogemusi, kuid kes neid kogemusi koges? Sa oleksid ju ikka siin ja teadlik oma olemasolust, kui sa ka teises kolledžis käinud oleksid.

Sa mõtiskled selle üle ja märkad, et mitte kunagi varem oma elus ei ole sa endalt tõsimeeli seda küsimust küsinud. Kes ma olen? See ongi see, mis Ramana Maharshi küsis. Seega sa juurdled veidi ja ütled: „Olgu, ma olen see keha, mis praegu seda ruumi täidab. Ma olen 167 cm pikk ja kaalun 61 kilo ja ma olen praegu siin.“

Kui sa viiendas klassis Dorothy rollis olid, siis ei olnud sa 167 cm, siis olid sa 137 cm. Kumb sa siis oled? Kas sa oled see, kes on 167 cm, või see, kes on 137 cm? Kas sa mitte ei olnud see Dorothy ka? Sa ju ütlesid mulle, et olid. Kas sa mitte ei ole see, kellel on olnud kogemus viienda klassi näidendis Dorothy olla, ning ka see, kes praegu kogeb, kuidas on minu küsimustele vastata? Kas see mitte ei ole sama sina?

Võibolla tuleks korraks aeg maha võtta ja küsida paar selgitavat küsimust, enne kui me põhiküsimuse juurde tagasi tuleme. Kui sa kümneaastane olid, siis kas peeglisse vaadates sa mitte ei näinud kümneaastase keha? Ja kas see ei olnud mitte seesama sina, kes praegu näeb täiskasvanud inimese keha? See, mis sa vaatasid, on muutunud; aga kuidas on sellega, kes vaatab? Kas näeme seal olemise katkematust? Kas see on sama isik, kes läbi kõigi nende aastate on peeglisse vaadanud? Mõtiskle selle üle väga hoolikalt.

Siit tuleb järgmine küsimus: kui sa öösiti magad, siis kas sa näed unenägusid? Kes näeb unenägusid? Mis see unenägemine üldse on? Sa vastad: „Nooh, see on nagu film minu peas ja ma näen seda.“ Kes näeb seda? „Mina!“ Kas seesama sina, kes peeglisse vaatab? Kas seesama sina, kes praegu neid ridasid loeb, vaatab peeglisse ja näeb unenägusid? Kui sa üles ärkad, siis sa tead, et sa nägid unenägusid. Olemisest teadlikolemine on katkematu.

Ramana Maharshi küsis vaid paar väga lihtsat küsimust: Kes näeb, kui sa näed? Kes kuuleb, kui sa kuuled? Kes näeb unenägusid? Kes vaatab peeglisse? Kes kogeb kõiki neid kogemusi? Kui sa proovid ausalt, intuitiivselt vastata, siis sa ütledki lihtsalt, et „Mina. See olen mina. Mina kogen kõike seda siin.“ See ongi enam-vähem parim vastus.

Tegelikult on üsna lihtne aru saada, et sa ei ole kõik need objektid, mida sa vaatad. See on klassikaline subjekti-objekti suhe. Sina, subjekt, vaatad objekte. Seega, me ei pea kõiki universumis olemasolevaid objekte läbi käima ja nende kohta ütlema, et sina need objektid ei ole. Me saame väga lihtsalt üldistada, et kui sina oled see, kes midagi vaatab, siis see, mida sa vaatad, ei ole sina. Seega on sul hetkega teada, mis sa ei ole: sa ei ole väline maailm. Sina oled see, kes seestpoolt välise maailma poole välja vaatab.

See oli lihtne. Nüüd vähemalt oleme lõpmatu hulga väliseid asju välistanud. Aga kes sa siis oled? Ja kus oled sa siis, kui sa ei ole väljaspool koos kõigi nende asjadega? Ole tähelepanelik ja sa mõistad, et sa oleksid ikka olemas ja kogeksid oma tundeid ka siis, kui kõik välised objektid ära kaoksid. Kujutle, kui palju hirmu sa tunneks. Võibolla ka frustratsiooni või isegi viha. Aga kes neid tundeid siis tunneks? Jällegi, sa ütled, et „Mina!“, ja see ongi õige vastus. Seesama „mina“ kogeb nii väliseid objekte kui ka sisemisi tundeid.

Et seda täpselt mõista, kujutle, et sa vaatad, kuidas koer õues mängib. Järsku kuuled sa enda taga mingisugust häält – sisin, just nagu lõgismao oma! Kas sa vaataksid koera endiselt sama intensiivse tähelepanuga? Muidugi mitte. Sa tunneksid enda sees kohutavat hirmu. Kuigi koer mängiks sinu ees edasi, oleksid sa täielikult oma hirmust haaratud.

Sinu tunded võivad väga kiiresti kogu sinu tähelepanu endale võita. Aga kes tunneb hirmu? Kas mitte seesama sina, kes koera vaatas? Kes tunneb armastusetunnet, kui sa armunud oled? Kas oled tundnud nii suurt armastusetunnet, et raske on silmi lahti hoida? Väga raske on keskenduda välistele objektidele, kui oled oma imeilusatest sisemistest tunnetest või ka oma suurest sisemisest hirmutundest täielikult kaasa haaratud.

Kokkuvõtlikult, sisemised ja välised objektid võistlevad sinu tähelepanu nimel. Sina oled kuskil seal ja koged nii neid sisemisi kui ka välised kogemusi – kuid kes sa siis oled?

Et veel sügavamalt teemasse süveneda, vasta järgmisele küsimusele: kas sul on mõnikord nii, et sa parasjagu ei koge ühtegi tunnet ja sinu sisemuses on kõik vaikne? Sa oled endiselt seal, kuid ainus, millest sa teadlik oled, on rahu ja vaikus. Lõpuks hakkad sa aru saama, et väline maailm ning sisemised tunded tulevad ja lähevad. Aga sina – see, kes kogeb – jääd teadlikuks kõigest sellest, mis sinu eest läbi jookseb.

Aga kus sa oled? Võibolla leiame su sinu mõtetest. Rene Descartes, suur filosoof, on kunagi öelnud, et „Ma mõtlen, seega ma olen.“ Aga kas see tõesti on nii? Sõnaraamat defineerib verbi „mõtlema“ järgmiselt – „moodustama mõtteid, kasutama meelt ideede kaalutlemisel ja otsuste tegemisel“ (Microsoft Encarta 2007).

Küsimus on selles, kes meelt mõtete moodustamiseks ning mõtete ideedeks ning otsusteks muutmiseks kasutab? Kas see mõtete kogeja eksisteerib ka siis, kui mõtteid ei ole?

Õnneks ei ole sul vaja selle üle juurelda. Sa oled vägagi teadlik oma olemasolust, oma eksisteerimisest ka ilma oma mõtete abita. Näiteks, kui oled sügavas meditatsioonis, siis sinu mõtted lakkavad. Sa tead, et su mõtted on lakanud. Sa ei „mõtle“ seda, sa lihtsalt oled teadlik, et sul ei ole mõtteid. Sa tuled meditatsioonist välja ja ütled: „Vau! Ma läksin nii sügavale meditatsiooni, et esimest korda elus mu mõtted täielikult lakkasid. Olin täielikus rahu, harmoonia ja vaikuse seisundis.“

Kuna sa oled seal, kohal, kogemas, et su mõtted lakkasid, siis ilmselgelt ei ole sinu olemasolu sõltuvuses sinu mõtete olemasolust.Mõtted võivad lõppeda, aga mõtted võivad muutuda ka väga valjuks. Mõnikord on sul tavalisest rohkem mõtteid. Sa võid isegi öelda, et „Mu meel ajab mu hulluks. Alatest sellest hetkest, kui ta mulle neid asju ütles, ei saa ma magada. Mu meel lihtsalt ei jää vait.“

Kelle meel? Kes märkab neid mõtteid? Kas mitte sina? Kas sa kuuled oma mõtteid enda sees? Oled sa teadlik nende olemasolust? Ja üldse, kas sa neist lahti saaksid? Kui sa hakkad mõtlema midagi, mis sulle ei meeldi, kas sa ei saaks proovida seda lõpetada? Inimestel on pidevalt mõtetega raskusi.

Kes on see, kes on mõtetest teadlik ja kellel on mõtetega raskusi? Jällegi, sul on oma mõtetega subjekti-objekti suhe. Sina oled subjekt ja sinu mõtted on järjekordne objekt, millest sul on võimalik teadlik olla. Sa ei ole oma mõtted. Sa lihtsalt oled oma mõtetest teadlik. Lõpuks ütled sa: „Olgu, ma ei ole midagi välisest maailmast ja ma ei ole oma tunded. Need sisemised ja välimised asjaolud tulevad ja lähevad ning mina olen see, kes neid kogeb. Lisaks, ma ei ole ka oma mõtted. Mõtted saavad olla vaiksed või valjud, õnnelikud või kurvad. Mõtted on lihtsalt midagi, millest ma teadlik olen. Aga kes ma siis olen?“

Sellest on kujunenud üks tõsine küsimus: „Kes ma olen? Kes on see, kes kogeb neid füüsilisi, vaimseid ja hingelisi kogemusi?“ Niisiis mõtiskled sa selle küsimuse üle veelgi sügavamalt.

Saad seda teha siis, kui lased kõigist kogemustest lahti ning märkad, kes alles jääb. Sa hakkad märkama, kes kogemust kogeb. Lõpuks jõuad ühte kohta enda sees, kus märkad, et sinul, sellel kogejal, on teatud kvaliteet. Ja see kvaliteet on teadvelolek, teadvus, intuitiivne tunnetus olemasolust. Sa tead, et sa oled. Sa ei pea selle üle juurdlema, sa lihtsalt tead. Sa võid selle üle juurelda, kuid sellisel juhul sa tead, et sa juurdled. Sa eksisteerid sellest sõltumata, mõtetega või mõteteta.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt ilmunud Michael A. Singeri raamatust „Köidikuist vabanenud hing“.