Kaasaja ühiskond on kujunenud ärevuse- ja depresioonirohkeks läbi inimeste soovimatuse teadvustada enda surelikkust. Ometi toonitavad nii ida- kui lääne traditsioonilised kultuurid ning ka kaasaja suurkujud, et surma teadvustamine annab elule kvaliteetsema mõõtme. Samuti aitab rõõmsamalt välja tulla nii argimuredesse uppumisest, kui haiguse või leinaga kaasuvatest kriisidest.
Surma teadvustamine argielus aitab püsida muretumana ja teha õigeid valikuid
Kirjanik Viivi Luige sõnul annab elumuredest räsitud inimesele vabaduse enda surelikkuse teadvustamine. Saates “Kajalood” ütles ta, et inimestel on hirm oma tuleviku ees ja mure oma elunatukese pärast. “Neid hirme ja muresid on enamasti palju. Need võivad olla mured pisiasjade pärast, aga need mured on suured!” rääkis ta. “Mis selle rohi oleks, mis selle vastu aitaks? Ma ei oska midagi muud rääkida, mul on ainult oma kogemus. Mind on aidanud see, et kui ma teadvustan seda, et iga inimene sureb lõpuks ära — absoluutselt igaüks, sellest ei pääse kuhugi — siis Sul ei olegi midagi kaotada! Midagi muud kui, elu ja selle kaotad sa niikuinii. Nõnda siis vaatagi, kuidas sa siis oma elu elad, nõnda, et sa sellega rahule jääd. See annab vabaduse. Ega muud rohtu ei ole!”
Viivi Luige sõnul oleks väga hea, kui inimesed juba algusest peale, ka lapsena, sellele mõtleksid. Surma tähtust inimese elu kujundamisel ja hindamisel kirjeldavad ka meieni jõudnud materjalid Vana-Kreeka hellenistlikust traditsioonist, mis on avaldanud suurt mõju meie lääne kultuuri arengule. Toonasest ajast on Herodotose “Historia” järgi meile teada, Ateena riigimees Sooloni tarkused, et mitte kellegi elule ja õnnelikkusele ei saa anda hinnangut enne, kui tema elupäevad on lõppenud. Seda ütles Soolon pururikkale Kröösusele, viimasele Lüüdia kuningale (Kroisos), kes näidates ette oma tohutuid varandusi ja võõrustades külalist luksusliku eluga, tahtis kuulda Sooloni hinnangut oma õnnelikkusele.
Surma teadvustamise olulisuseni kvaliteetse inimelu saavutamisel ja mõtestamisel on jõudnud väga paljud meile tuntud filosoofid, nagu näiteks Baruch Spinoza, René Descartes jpt. Joogakultuuri kiire leviku tingimustes on meile üha rohkem teada idamaade kultuuri alusprintsiibid, mille järgi peaks inimene oma elu õigetelt valikutelt kõrvale kaldumise vältimiseks pidevalt teadvustama nii iseenda, kui kõige muu püsitust ja kaduvust. Surm annab elule mõõtme, mõtte, kvaliteedi ja kokkuvõtliku hinnangu.
Kaasaja psühholoogia ning iidsed idakultuurid pakuvad erinevaid lahendusi raske haiguse, suremise ja leinaga toime tulemiseks
Tartu Ülikooli Kliinikumi hingehoidja Naatan Haamer rääkis tänavustel Eesti Arstide Päevadel, et surijad, kes on oma surma aktsepteerinud, lepivad sellega, mis oli ja on olnud, tunnevad piinasid (kaasaarvatud füüsilisi) ja kannatusi vähem ning lühemalt, kui need, kes oma minemisega ei lepi ning on hirmul. See on tema enda ja paljude ta kolleegide kogemus, kinnitas ta.
Ida ja lääne kultuuris on lahendusettepanekud kergemaks, et mitte öelda rõõmsamaks elu finaali kulgemiseks mitmeti erinevad. Töötades mõlema poolega, on võimalik leida väljapääsu haiguste ning leinaga kaasuvatest kriisidest.
Lääne kultuuris soovitavad raske haiguse puhul kaasaja psühholoogid ning hingehoidjad korraldada võimalusel ära endast maha jäävad varalised ja elulised teemad ning eeskätt teha tööd enda suhete ning isiklike emotsioonidega. Tähtis on teadvustada enda tundeid, õppida neid aktsepteerima. Püüda vabaneda süütunnetest nii enese, kui teiste suhtes ja seda nii möödunud elusituatsioonide, enese haiguse kui lahkumise teemal. Selleks võivad abiks olla lähedased, hingehoidjad, psühholoogid, kogemusnõustajad.
Idamaades peetakse oluliseks vabanemist kiindumustest ja vastumeelsustest. Oma haigusega võitlemisel ning ka lahkumisel on rahuliku meeleseisundi saavutamisel suurimaks takistuseks liigne klammerdumine kõige meeldiva ja armastatuima külge. See loob kaotusvalu. Vastumeelsust peetakse samaväärselt takistavaks jõuks. See ei lase vabaneda vihast, ebameeldivatest mälestustest ja kogemustest.
Budistlikes kultuurides öeldakse, et “Minu probleemide allikas on “mina””. Sestap tehakse juba enne haiguse või kriisi ilmnemist tööd oma “mina” või “ego” illusoorsuse ja kunstlikult konstrueeritud olemuse mõistmisega, mille koostisosad surm nagunii laiali lagundab — nendeks on identiteedi aluseks olevad keha, nimi, sotsiaalne positsioon, mulle kuuluvad asjad jne. Kriisi ilmnedes tuleb tööd oma “minast” lahtilaskmisel intensiivistada.
Samavõrra erinevaid tehnikaid kasutatakse ida ja lääne kultuurides töös leinaga. Peamine erinevus on sellel, et lääne psühholoogia keskendub oma töös leinaja enda tunnetele ja mõtetele. Idamaades viiakse fookus sageli lahkunule ning tema aitamisele “teiselpool piiri”. Viimane pole aga võõras ju ka meie kultuuris läbi küünalde süütamise ning eestpalvete kirikus.
Kuidas muuta oma elu teadlikkumaks ning mõtestatumaks, kulgeda stressi ja ärevusevabalt? Kuidas saada hakkama olukorras, kus elu püsitus on hakanud ennast raske haiguse või lähedase kaotamise tõttu selgelt meelde tuletama ning tekib küsimus, kuidas vaadata edasi või tagasi? Nendel teemadel räägivad maikuu kolmapäeva õhtutel Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kuressaares õhtuseminaride sarjas “Elu ja Surma maatriksid” Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku terapeut, leinaabi nõustaja Helar Peterson ja Tiibeti meditsiini terapeut Silva Soobik.
Lisainformatsioon: Alkeemia lugemisnurk | Arstid ja surm: millal tuleks elustada ja millal lasta väärikalt minna?
12 kainestavat elu õppetundi mehelt, kes on pealt näinud 12 000 surma
8 lihtsat õppetundi, kuidas oma elu tõeliselt maagiliseks muuta
Mõttel ja sõnal on jõud: vali hoolikalt, kuidas end väljendad
