Ram Dass õpetab oma raamatus “Pea meeles. Ole praegu siin”, kuidas kasutada karmajoogat. See on kõige keerulisem jooga, sest sellega alustamiseks tuleb esimese sammuna lõpetada oma ego toitmine. Kui aga suudad seda praktiseerida, siis saab igast sinu teost virgunud tegu.
Kui järgid Krišna õpetust, mis on kirja pandud “Bhagavadgitas”, teed sa seda, mida tegema pead, kuid pühendad Krišnale oma tegude viljad. Nõnda saab igast tegevusest, mida ette võtad, kingitus Krišnale. Meenutades, et Krišna tähendab armastust, ülimat teadvust, Igavest Kõrvaltvaatajat ja kõrgemat vaimu … ja tegelikult ka meie sisimat mina, mõistame, et oma tegusid temale pühendades anname need ühtlasi kõrgema teadvuse teenistusse. Igast meie teost saab virgunud tegu.
Igapäevaelu kaudu kõiksusega ühendumist nimetatakse karmajoogaks. See on kõige jõukohasem, aga ühtlasi ka kõige keerulisem jooga. Karmajooga on raske, sest sellega alustades tuleb kõigepealt lõpetada oma ego toitmine, et allutada selle ajendid ja suunata need egost kõrgemal asuva ülima mina teenistusse.Selleks et karmajoogaga tegeleda, tuleb meeles pidada lihtsat põhimõtet: kasuta igas tegevuses ka kolmandat vaatenurka. Kui kaevad näiteks kraavi, oled seal sina, kes kraavi kaevab, ja on kraav, mida kaevatakse. Nüüd lisa kolmas vaatenurk, näiteks mõni kõrvaline isik, kes näeb sind kraavi kaevamas. Kaevamise ajal vaata kogu tegevust läbi tema silmade. Nii lihtne see ongi. Selle harjutuse abil lõpetad sa viimaks samastumise sellega, kes kraavi kaevab. Näed üksnes kraavi, mida kaevatakse.
Kui valid suvalise kolmanda vaatenurga, on raskus selles, et kaldud sellele inimesele omistama mingeid ajendeid ja väärtushinnanguid. Selle vältimiseks tasub kolmanda vaatenurga valimisel silmas pidada valgustumise eesmärki. See tähendab, et kolmandaks tuleks võtta keegi, kes on juba valgustunud, näiteks Krišna, Rama, Buddha või Kristus. Nemad näevad kõike. Nad on kõigest kõrgemal. Nad teavad, kuidas kõik on. Kui nad vaatavad sind kraavi kaevamas, teavad nad selle tegevuse kõikehõlmavat tähendust … see on kõigi aegade esimene ja viimane kraavikaevamine. Nad mõistavad, miks sa seda teed, teavad kõiki su mõtteid, sinu minevikku ja koguni tulevikku – seda, kuidas on asjad siis, kui kraav on valmis. Nemad suhtuvad kõigesse, mis seostub sinu tegevusega, ülima kaastunde ja tunnustusega. Kui vaatad kraavikaevamist nende silmade läbi, vabaned sa egokesksest arusaamast “Ma kaevan kraavi”.
Kolmandat vaatenurka saab oma ellu järjepidevalt kaasata mitme tehnikaga. Nagu soovitab Krišna, võib seda teha pühendumise kaudu, kinkides oma tegude viljad jumalale. Sel juhul mõtle pidevalt mõnele jumalale või gurule, keda sa iga tegevusega armastavalt teenid. Tunne, et jumal või guru elab sinu südames, peas, pealael, õlal või kusagil sinu ümber. Või võta kolmandaks vaatenurgaks mõni idee, mille järgi on kõik vorm ja tegevus üks. See võib olla lakkamatu mõte “Kõik on jumalaema” või japa, millega korratakse järjepanu OM OM OM või RAMA RAMA RAMA või TAT TWAM ASI või OMTAT SAT. Need mantrad on mõeldud selleks, et sulle lakkamatult meelde tuletada, et kõik on üks ja ainult meelepette tõttu tundub, nagu midagi toimuks, näiteks kaevataks kraavi.
Järgmine tehnika, kuidas igapäevaelus kolmandat vaatenurka kasutada, on eneseteadvustamine, mida tehakse kõrvaltvaataja kaudu. Selle tehnika kirjeldus on järgmine. Kõrvaltvaataja Vene filosoof ja müstik Georgi Gurdžijev on öelnud, et kui oled õhtul pannud äratuskella, et järgmisel päeval vara tõusta ja mõne asjaga valmis saada, erineb see, kes sa hommikul äratuskella helisedes oled, suuresti sellest, kes sa olid eelmisel õhtul. Hommikul võid koguni öelda: “Kes **** küll äratuse pani?” Viivuks selle üle järele mõeldes mõistad, et mängid päeva jooksul palju erinevaid rolle … ja see, kes sa oled, muutub pidevalt. On olemas vihane sina, lahke sina, laisk sina, lõbujanuline sina – sada erinevat sind. Gurdžijev märgib, et vahel teeb üks sina midagi, mis maksab ülejäänud sinadele kätte aastaid või lausa terve elu. Iga sina peegeldab samastumist mõne iha, tunde või mõttega. Kui vaimne areng, nagu oleme rääkinud, tähendab samastumise katkestamist, suudame iga päev endaga vaeva nähes muuta iga sina objektiks ja sellega samastumise lõpetada. Aga see pole nii lihtne. Seda aitab teha harjutus, millega võetakse endale kõrvaltvaataja roll … ning püsitakse selles … kuni ülejäänud rollid viimaks ära langevad.
Kes on kõrvaltvaataja?
1. Kõrvaltvaataja on sinu teadvuslik seisund. Kuid niisugusena saab teda kasutada üksnes teatud hetkeni … seni, kuni sa üle ukseläve astud. Üle ukseläve astudes seguned sa kõiksusega … Igavese Kõrvaltvaatajaga … buddha teadvusega … (Teeme kahel kõrvaltvaatajal vahet, kirjutades tühise, mõistusel ja egol põhineva kõrvaltvaataja väikese tähega.)
2. Kõrvaltvaatajat võib pidada silmaks või minaks, mis vaatab, aga ei sekku. Järelikult pole ta midagi aktiivset. Ta lihtsalt vaatab, kuidas kõik toimub.
3. Kõrvaltvaataja ei hinda. Ta ei arvusta sinu tegusid. Ta lihtsalt märkab neid. Nii et kui teed midagi mõne soovi ajel, näiteks sööd toitu, mis pole sattvic (ei soodusta su sadhana‘t), ja süüdistad ennast selle söömise pärast … märkab kõrvaltvaataja – kui ta viimaks välja ilmub – üksnes järgmist: (a) ta sõi seda ja (b) ta pahandab endaga selle söömise pärast. Nõnda märkab ta sind, kes ihaleb, ja sind, kes kehastab ülimina … kahte sind. See on oluline tähelepanek. Enamiku inimeste sisehääled annavad suurema osa ajast lakkamatult hinnanguid: “Olen hea, et seda teen” või “Olen halb, et seda teen”. Ka hindaja roll tuleb sul vaatlusobjektiks muuta. Pea meeles, et kõrvaltvaataja ei hooli, kas jõuad valgustumiseni või mitte. Ta lihtsalt näeb, kuidas kõik on.
Kõrvaltvaataja kohalolek
Esialgu võetakse kõrvaltvaataja roll endale sellepärast, et saadakse mõistusega aru, et vaja on eristada mina ja tegijat. Ilmselt meenub kõrvalt vaatamine sulle aegajalt üksnes siis, kui oled rahulikus ja kiretus meeleseisundis. Kui su tähelepanu hajub, läheb kõrvaltvaataja kaotsi. Hiljem sa “ärkad” ning ta tuleb sulle taas meelde.
Jalutad näiteks mööda tänavat ja vaatad kõrvalt, kuidas sa mööda tänavat jalutad. Tunned end hästi, kõrvaltvaataja tunneb end hästi … ja nii see läheb. Siis näed sa kedagi või midagi, mis sind ärritab. Sa muutud jalamaid närviliseks ja unustad kõrvaltvaataja. Adrenaliin paiskub su kehasse ja sa mõtled vihaseid mõtteid. Niisugusel hetkel saab sinust vihane sina. Alles palju hiljem tuleb sulle meelde, et olid proovinud end kõrvalt vaadata. Siis lubad sa endale, et enam sa ei unusta. Kui vähe tead sa oma teiste sinade peentest lõksudest! Lähed uuesti jalutama, vaatad jalutamist kõrvalt ja nii edasi. Seekord satud jälle olukorda, mis sind ärritab. Jälle kaotad sa kõrvaltvaataja (või keskme, nagu seda vahel nimetatakse), su sisenõrenäärmed eritavad jälle hormoone ja sa mõtled vihaseid mõtteid. Kuid nüüd “ärkad” sa keset segadust üles … see tähendab, et teadvustad oma olukorda. Ent sellisel hetkel on raske vihasest sinast lahti saada, sest see on hakanud sulle juba suurt rahuldust pakkuma. (Nagu tahaksid seksi ajal pausi teha.) Ja nii võtad sa appi mõned mõistuslikud põhjendused nagu “tean,et peaksin seda kõrvalt vaatama, kuid lõppude lõpuks väärib see inimene õppetundi” ja sellega võtad sa endale uuesti iseteadliku ja vihase sina rolli. Ja seda juhtub tuhandeid kordi. Mõne aja pärast (see võtab nii kaua aega kui vaja) paned sa tähele, et ehkki lased kõrvaltvaataja silmist (“jääd magama”) sama tihti kui varem, tuleb ta sulle kiiremini meelde. See tähendab, et oled jõudmas sinnani, kus “magama jäämine” hakkab sind “üles äratama”. See on suur edusamm.
Mõne aja möödudes arened sa edasi. Jalutad taas mööda tänavat, vaatad kõike kõrvalt … ja jälle tuleb ette midagi ärritavat. Seekord, kui hakkad vihastuma, märgib kõrvaltvaataja: “Või nii, ta läheb kohe vihaseks.” Nii mõnigi kord maandab see tähelepanek energiat, mis sütitab vihast sind, ja sinu viha lahtub. Nüüd on ajavahemik”ärkamise” ja “magamise” vahel kõvasti lühem. Ühtlasi paned sa tähele, et sa ei jää enam nii tihti “magama” (st ei lange kõrvaltvaataja rollist välja). Terve päeva jooksul keskendud sa kõrvaltvaatamisele, et jälgida, kuidas kulgeb sinu elu. Esmapilgul sarnaneb see meetod sellega, mida psühholoogid nimetavad kaitsemehhanis miksdissotsiatsiooni kaudu. Neiu läheb tantsima, aga keegi ei palu teda tantsule … ning ta tõmbub üleolevalt eemale … ja vaatab seda kõike pealt, mõeldes: “Tantsimine ei huvita mind karvavõrdki”. Soovist loobumine on tingitud sellest, et soov ei täitu. Seda reaktsiooni tuleb eristada kõrvaltvaatamisest, mille käigus oled sa tantsimisega rahu teinud, selles mõttes, et sul on ükskõik, kas tantsid või ei. Kõrvaltvaatamine, mida siin käsitleme, pole sugugi mõni alateadlik kaitsemehhanism. Ehkki need kaks paistavad esmapilgul sarnased, on nad üsna erinevad. Kuid ainult sina tunned ära, kuidas nende vahel vahet teha.
Kõrvaltvaatamist arendades ilmneb üks tunne, mis on küll ebameeldiv, ent kaob peagi. See on tunne, et elul pole enam vürtsi. Raske on lasta end hõrkudest meelelistest naudingutest kaasa kiskuda, kui vaatad end süües kõrvalt: “Ta mälub … mekib… tunneb maitset jne”. Kõik tundub nii kiretu. Ja see on tõepoolest nii. Nüüd tasub meelde tuletada sageli tsiteeritud ütlusi “Selleks et uuesti sündida, pead surema” või “Loobu kõigest, et saada kõik”. Pea meeles, et meelelistest naudingutest ilmajäämine on vaid üks (ja sealjuures üks kõige raskem) osa sinu sadhana‘st. Alles siis, kui elad kiretu kõrvaltvaatajana tasast ja rahulikku elu, oled valmis järgmisest uksest lõplikult sisse astuma. Samuti näed, et mida vähem oma rollidega samastud ja mida rohkem elad rahuliku kõrvaltvaatajana, seda enamat sa enda ümber tähele paned. Märkad, kuidas universumi seadused väljenduvad kõigis looduse vormides, iseäranis nendes, millest sa vanasti kinni hoidsid: näiteks sinu kehas ja isiksuses. Nüüd elad sa põhjuslikul tasandil. Võimalus näha, mis peitub kõige taga … tekitab peadpööritavat tunnet. Ka seda tunnet tuleb sul kõrvalt vaadata, muidu haarab sind kaasa su ego uus roll, milles ta mängib “jumala silma”, olles sealjuures sina ise. See on paljude intellektuaalide komistuskivi. Nad tunnevad oma vaimujõust nii suurt rõõmu, et ei suuda seda kõrvalt vaadates sellest lahti lasta … ega teha viimast sammu, millega loobutakse iseenda kui “teadja” eraldatusest ja sulandutakse tarkusemerre.
4. Kõrvaltvaataja on alati siin ja praegu. Ta viibib igas eluhetkes. Tasub meeles pidada, et keda iganes sa kolmandaks vaatenurgaks ka ei valiks, on see ajutine abinõu. Kõrvaltvaatamine on iseenesest dualistlik. Kui sul on õnnestunud lõpetada tegijaga samastumine ja sinust on saanud kõrvaltvaataja ja jumala teener, pead astuma viimase sammu, et liita teener ja isand, kõrvaltvaataja ja kõrvaltvaadatu. Valgustumise eesmärk pole dualistlik. Abinõu on dualistlik. See abinõu on kindel alus, mis aitab sul ületada sansaara (meelepette) ookeani. Kui oled kord vastaskaldale jõudnud, jäta paat maha.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Ram Dassi raamatust “Pea meeles. Ole praegu siin”.
Vaata ka Ram Dassi raamatut “Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga”
“Minu vaimne teekond koosneb kolmest tasandist. Esimene on sotsiaalteaduslik tasand, teine on psühhedeelne tasand ja kolmas on joogiks saamise tasand. Need tasandid kuuluvad kokku ja igaüks neist täiendab järgmist. Need on nagu õide puhkev lootoslill. Nüüd oma teekonnale tagasi vaadates mõistan, et paljud seigad, mille tähendusest ma nende toimumise ajal aru ei saanud, olid eeldused selleks, mis juhtus hiljem. Soovin sinuga jagada oma vaimse teekonna seda külge, mida massimeedias eales ei kajastataks – minu lugu räägib sellest, mis toimub vaimsel teekonnal viibiva inimese sisimas.” Ram Dass
