Valgumolekulid inimese kehas ei ole staatilised struktuurid, nagu võiks eeldada. Igas inimese keharakus oleval valgul on võnkesagedus, see tähendab, et need vibreerivad nagu harfikeeled. Nende unikaalne struktuur suudab säilitada resonantsi ja vibreerida enda “laulu” järgi. See suurepärane sümfoonia jääb aga inimese kõrva eest varju. Tõenäoliselt oleks selle pidev kuulmine isegi veidi ebamugav. Buffalo ülikooli teadlaste meeskond eesotsas professor Andrea Markelziga suutsid tuvastada väikesed kiired liikumised molekuli olekus ning nad võrdlesid seda liikumist kellukese helinaga, vahendab Telegram.ee.
Teadlased tuvastasid, et valgumolekulid võivad vibreerida samal sagedusel, nagu oli nende absorbeeritaval valguslainel. Ja kui nende võnkumine kohtus õige sageduse ja intensiivsusega heliga, siis tekitas see võimsa resonantsi. See võimaldab valgumolekulidel liikuda väga täpsel moel ning täita mitmeid oma funktsioone, nagu näiteks DNA replikatsioon.
Aga kustkohast see valgus tuleb? Katmata nahk võtab vastu hulga valgust, nii et see on loomulikult üks allikas. Päikesevalguse võnkesagedus muutub päeva jooksul ja sõltub aastaajast. Erinevad võnkesagedused stimuleerivad valke erineval moel. Mitmed valguslainete sagedused, mis inimsilmale on nähtamatud, mõjutavad meid erineval viisil ja neil on erinev võime nahast läbi tungida.
Sügavamad koed võivad sõltuda teistest valgusallikatest. Kas keha pimedamates paikades on ka valgust? Uuringud on kinnitanud, et valgus biofootonite emissiooni tasemel on olemas ka DNA molekulis. On loogiline järeldus, et molekulaarsel tasemel toimub palju valguse ja valkude omavahelist suhtlust tänu biofootonitele.
Kas vana teadustöö taassünd?
Tänapäevane võimalus jälgida valkude vibreerimist võib avada taas uksed mõningatele vanematele hüpoteesidele. Juba 1930-ndatel leidis ameerika leiutaja müra, mis võib meile anda palju infot selle kohta, kuidas keha ennast tunneb ja kuidas see toimib. Kliinilisel tasandil viidatakse alati sellele, et vilin kõrvus on kerge kuulmiskahjustuse tunnus. Kuid võib-olla on see osa keha “laulust”. Vahel on inimesed sellest helist väga teadlikud ning see on tõeliselt tüütu. Kuid samal kombel, nagu hea mehaanik oskab auto probleeme tuvastada vaid mootori heli kuulates, oleme ka meie võimelised enda keha helide põhjal märkama, kui midagi on muutunud.
Valge müra
Miks aitavad mõned helid meil rahuneda ja kergemini magama jääda? Mõne jaoks on see meremüha, teise jaoks ventilaator või isegi summutatud linnahääled. Need helid pakuvad meile mingit laadi vastumüra sisemistele helidele ja võivad mingil määral imiteerida sisemist helitausta. Kui nende helide vahel tekib teatud tasakaal, siis keha tundub rahuliku ja lõõgastununa.
1966. aastal andis ansambel Beach Boys välja loo “Good Vibrations”, milles kasutati instrumenti nimega Theremin. See lõi energeetilise välja, mille kohal kätt liigutades sai muuta heli kõrgust. On huvitav, et just sellise nimega loos sellist seadet kasutatakse. See lugu helises kaasa miljonite inimestega ning peagu 50 aastat hiljem on see endiselt populaarne.
Me oleme häälestunud erinevate sageduste järgi ning iga meie keharakk võngub vibratsioonide ookeanis. Kui meie omavahelised vibratsioonid harmoneeruvad, siis need suurenevad, tõstavad tuju ja suurendavad heaolu. Ole neist sagedustest teadlik ja minimeeri neid asju, mis sinult energiat võtavad. Mõned “energiakäsnad” summutavad seda vibratsiooni – küsimus ei ole halvas või heas energias, vaid lihtsalt harmoonia puudumises. Mitte kellelgi ei ole soovitav viibida “halva vibratsiooniga” keskkonnas kauem kui hädapärast vajalik. Vibratsioonid on meie elus kõikjal, nendega on huvitav mängida ning muusikud teavad otsesest kogemusest, kui võimas nende energeetiline mõju olla võib.
Allikas: Telegram.ee
