Kodu on Eesti kultuuri nurgakivi
Kodu on koht, kus inimene kujuneb ennast ja teisi tundvaks ning arvestavaks isiksuseks, aktiivseks, kohuse- ja vastutstundlikuks algeks – subjektiks, kes saab kõrvalise abita aru, kes ta on ja kes on teised. Kodu on lapse peamine kasvukeskkond. Me ei saa last kasvatada, õpetada ega harida, saame vaid luua arenguks soodsa kasvukeskkonna, milles on aega ja ruumi nii selleks, et olla omaette kui ka koos teistega, et kuulata ja vaadata, mõelda ja mõtestada, et lugeda ja luua, meisterdada ja hullata, õppida, uurida, mängida, töötada. Kodus peaks olema aega ja ruumi elamiseks igas tõeses ja mängulises rollis. Kodu on kasvu- ja arengukeskkond sedamööda, mil seal tuntakse, tunnustatakse ja arvestatakse perekonna iga liiget. Kodus ollakse üksteisele abiks nõu ja jõuga nii loomisel kui teostamisel.
Kõik, millest sõltub elu, ka väikese inimese elu, ei ole igal eluhetkel võrdselt oluline ega ka kergelt kättesaadav. Ometi võime kõrvalise abita öelda, mis on lapsele, so eri eas poistele ja tüdrukutele kasvamiseks õige olulisem… Kui aga üritada kasvutegurid ritta seada, asetame me esikohale armastuse. Seda, kas keegi armastab või mängib armastamist, tajub iga laps üsna kohe. Enamasti saavad ka täiskasvanud aru, kes armastab ja kes üritab seda teeselda… Teisele kohale võib seada une. Lapse arengu kolmanda tegurina nimetame on liikumise – kõik lapsed peavad saama piisavalt liikuda, joosta, rabeleda, et füüsiline ja vaimne kasv toimuks kooskõlas ja tasakaalus. Neljandaks nimetame värske õhu, toidu, joogi… Arutlemisel teemal “Mis on lapsele kodus kõige olulisem?“, on mõtet, kui saame aru, et need tegurid toimivad koos ja korraga ning et puududa ei või midagi, mis on kasvamiseks ja elamiseks vajalik.
Viiendaks peavad olema paigas reeglid. Laps, keda peetakse arukaks ja heaks, saab juba pooleteise-kahe aastasena väga hästi aru, mida peab tegema ja mida ei tohi teha. Kui nendes küsimustes on selgus majas ning pereliikmed kindlalt üksmeelsed, et kõiges muus on vabadus. Kui tänitamist ei toimu, muutub kodu mõnusaks, kus märgatakse, arvestatakse, tuntakse ja tunnustatakse üksteist, jagatakse tähelepanu, kinnitatakse usku endasse ja tulevikku. Siis tahab igaüks kodus olla ja siis tahab igaüks ka alati koju tagasi tulla.
Autor: Ülo Vooglaid
Kuula emeriitprofessor Ülo Vooglaidu mõtisklemas eluliste õppetundide, inimese, laste ja noorte, hariduse ja harituse, vastutuse ja muu huvitava üle Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” – 1. osa SIIT ja 2. osa SIIT.
Uuri ka tema kodulehte ylokool.com