Ühiskonna suhtumine geidesse

Vaatamata koletuile katseile vabastada ühiskond homoseksuaalidest (näiteks saatsid natsid oma rezhiimi ajal Saksamaal veerand miljonit meeshomoseksuaali gaasikambritesse), pole nende osakaal kogu rahvastikus oluliselt muutunud. Saab muuta vaid ühtainust aspekti – homoseksuaalide valmisolekut oma seksuaalsust ausamalt väljendada. See saab võimalikuks alles siis, kui seadused liberaalsemaks muuta, nagu on nüüdseks tehtud juba väga mitmel pool, eeskätt just arenenud riikides.

Oluline on ka tuntud inimeste eeskuju, kes loobuvad oma homoseksuaalsuse varjamisest. Muusikuist Freddy Mercury, Elton John, Melissa Etheridge, k.d. Lang, näitlejaist Rock Hudson, Rupert Everett, Richard Chamberlaine, Ellen Degeneres, kirjanikest Tennessee Williams, Virginia Woolf, Truman Capote, James Baldwin, rezhissööridest Pier Paolo Pasolini, Luschino Visconti, Derek Jarman, Rainer Werner Fassbinder, moeloojaist Jean-Paul Gaultier, Gianni Versace, kunstnikest Andy Warhol, sportlastest Martina Navratilova jpt. on sillutanud paljude geide ja lesbide teed kohanemisel oma seksuaalse sättumusega.

Homoseksuaalide vastu vaenulikkust osutavates ühiskondades on tavaliselt levinud hulk müüte ja anekdoote, mis kujutavad geisid ja lesbisid negatiivses valguses. Säärane suhtumine on eelarvamuste aluseks. Säilitamaks sellist vaenulikku suhtumist ühiskonnas, püütakse eelarvamused muuta üldtunnustatud normiks.

Levinumad eksiarvamused:

• Mõned mehed ja naised on geid ja lesbid sellepärast, et nad ei suuda endale leida heteroseksuaalset partnerit. Uurijate tähelepanekuil on lesbidel ja geidel sama palju suhtlemiskogemusi vastassooga kui nende heteroseksuaalsetel eakaaslastel. Pealegi on suurel osal lesbidest olnud seksuaalkogemusi meestega.

• Geid ja lesbid võivad muuta oma seksuaalsust, kui nad seda tahavad. Puuduvad tõendid selle kohta, et geid ja lesbid võiksid muuta oma orientatsiooni – nagu pole see võimalik ka heteroseksuaalide puhul. Kui inimene tunneb ebamugavust oma seksuaalsuse pärast, võib psühhoteraapia aidata enesesse suhtumist parandada.
• Lesbid ja geid “värbavad” heteroseksuaale, et neid homoseksuaalseks muuta. Inimesi ei saa kallutada või ahvatleda homoseksuaalse elustiili poole sugugi rohkem kui heteroseksuaalse poole. Paljude geide või lesbide esimene homoseksuaalne kogemus on aset leidnud oma eakaaslase, sõbra või tuttavaga. Nad väidavad, et kogesid homoseksuaalseid tundeid juba enne esimest kontakti.
• Homoseksuaalset armastust nimetatakse mõnikord ka ebaloomulikuks kireks. Kõik oleneb sellest, mida pidada loomulikuks. Pole mingit alust väita, et homoseksuaalsus ei ole loomulik, sest sellelt võrsunud tunded tekivad inimese sisemuses ega ole väljastpoolt peale sunnitud.
• Laste kõlvatule teele viimine on üks sagedamini kasutatud argumente, millega püütakse homoseksuaalsust maha suruda. Eristada tuleb, et samast soost lastele suunatud seksuaalse huvi puhul on tegemist siiski eelkõige pedofiiliaga, mitte homoseksuaalsusega. Seejuures ohvrid ei kujune homoseksuaalideks, kui neil puuduvad selleks eeldused. Pole teada, et pedofiilide osa homoseksuaalide seas oleks suurem kui heteroseksuaalide hulgas.
• Geide ja lesbide lapsed või nende kasvandikud muutuvad samuti homoseksuaalseks. Senised uurimused pole avastanud homoseksuaalidest vanemate laste soolises sättumuses erinevusi traditsioonilises perekonnas kasvanud laste omast.
• Paljud inimesed seostavad homoseksuaalsust ühesooliste suletud kollektiividega (sõjavägi, vanglad jne). Et seksuaalenergia otsib väljapääsu, pole imekspandav, et sellises keskkonnas tekib homoseksuaalseid kontakte ka tavaelus heteroseksuaalidena elavate isikute vahel. Nõukogude okupatsiooni pärandina on ka Eesti vanglates küllalt levinud meesvangide omavahelised vägivaldsed seksuaalsuhted. See on ühelt poolt seksuaalvajaduse, teiselt poolt võimu ja üleoleku väljendus. Tihtipeale homoseksuaalid oma seksuaalhuvi aktiivselt väljaspoole ei väljendagi, vaid sõlmivad mõne kaaslasega stabiilse emotsionaalse sideme.
• Oht perekonnaelule. Erinevalt biseksuaalidest loovad homoseksuaalid harva heteroseksuaalse perekonna. Kui üks abikaasadest on biseksuaalne, võib tema homoseksuaalsete kontaktide otsing ohustada perekonna stabiilsust. Loomulikult võib see ka lahutuseni viia.

Eelarvamuste kinnistamine ühiskonnas

Kirik

Kiriku positsioon suhtumises homoseksuaalsusse põhineb piiblil. Jeesus ei teinud sellest küll kunagi juttu, aga Uues Testamendis räägib apostel Paulus seksuaalsusest üleüldse (“parem on abielluda kui himudes põleda”, 1 Kr 7:9b). Ta kutsus inimesi üles olema sihikindlad (“vallalistele ja leskedele ma ütlen, et neil läheks paremini, kui nad jääksid nõnda nagu minagi” 1 Kr 7:8). Pauluse seisukoht väljendab üldist suhtumist seksi kui vaid taastootvasse tegevusse.

Vana Testament kujundas ühiskondlikku arvamust sel moel, et nõudis surmanuhtlust kõigile, kel oli homoseksuaalseid suhteid, kuna neid peeti jõleduseks. (“Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatakse surmaga, nende peal on veresüü.” 3 Ms 20:13.) 

Samaväärselt tauniti abielurikkumist: “Meest, kes abielu rikub abielunaisega, meest, kes abielu rikub oma ligimese naisega, abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga.” (3 Ms 20:10)
Homoseksuaalsust hukka mõistma kalduvad inimesed toetuvad sageli sellele kohale piiblis, kus jutustatakse Soodoma ja Gomorra hävingust (1 Ms, 19:1jj). Peaaegu identsed lood ilmusid ka mitmetesse hilisematesse tekstidesse (Jd 1:7). Tegelikult peab Jeesus Soodomast ja Gomorrast rääkides (Mt, 10:15; Lk 10:12) silmas seda, et nende patt seisnes külalislahkuse seaduste rikkumises. 

Naistevahelisi seksuaalsuhteid piibel ei maini. See on eeskätt seotud naise sotsiaalse seisundiga. Naist vaadeldi vaid kui mehe seemne vastuvõtjat, kelle põhifunktsioon on ainult laste sünnitamine ja kasvatamine. Arvati, et naisel puuduvad mehe juuresolekuta seksuaaltunded ja seksuaalkontaktis on tal ainult passiivne roll.

Juudi moraal moodustas varakristliku mõtlemise aluse, mida laiendasid paganliku traditsiooni asketismikultust harrastavad jutlustajad. Et juudid mõistsid oma naabreid hukka teiste religioonide ja homoseksuaalsete rituaalide levitamise pärast, väitsid kristlikud isad, et homoseksuaalsus on paganlik ja Jumalale vastik. Nad viitasid sageli Soodoma ja Gomorra loole. Coitus interruptust (katkestatud suguühe) nimetasid nad aga “Oonani patuks”. Need õpetused mõjutasid oluliselt hiliseid Rooma keisreid, eriti Justitianust, kes kuulutas homoseksuaalsuse väljaspool seadust olevaks.

Keskajal kogus jõudu idee sellest, et homoseksuaalsus on seotud ketserlusega. Siis hakkasid tekkima sektid, kes seadsid universaalse katoliku kiriku doktriinid kahtluse alla. Kirik omalt poolt töötas välja meetmed homoseksuaalsuse vastu (16. sajandil saatis paavst Paulus IV homoseksuaalid koos ketseritega tuleriidale).

Niisuguste teadusharude nagu sotsioloogia ja psühholoogia tekkimine 19. sajandil, aga ka 20. saj viimastel aastakümnetel toimunud üldine vabameelsus seksisse suhtumises on teoloogilises mõtlemises esile kutsunud mõningased muutused. 1950. aastatest peale on teoloogid hakanud üha rohkem mõistma, et inimese seksuaalsust tuleb vaadelda pigem ajaloolises ja kultuurilises kontekstis, kui piiblitekste pimesi järgides. Kuigi viimastel aastatel on homoseksuaalsusele teoloogilist tähelepanu pööratud varasemast rohkem, ei saa siiski rääkida mingist liberaalsest kokkuleppest, sest tugev fundamentaalne vaenulikkus on veel täiesti alles. Eriti käib see nii kreeka- kui roomakatoliku kiriku kohta.

Ida- ja Kesk-Euroopa postkommunistlike maade kirikud, johtuvalt oma aastakümnete pikkusest isolatsioonist, on reeglina konservatiivsematel seisukohtadel võrreldes Lääne-Euroopa mõttekaaslastega. Eesti mõjukaima, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) seisukohta peegeldavad peapiiskop Jaan Kiiviti sõnad (ettekanne “Evangelism antievangeelses maailmas” 10. märts 2001, EELK internetilehekülg): “Kui me peame silmas kõikesallivust, siis tundub mulle, et suurem osa kristlastest ei paista üldse aru saavat, mis on tungimas meie argipäevaelu igasse valdkonda. Ja tundub, et kirikud ja rahvusvahelised kiriklikud organisatsioonid samuti mitte. Annaks Jumal, et ma eksin. Küsimus on nn uues sallivuses või uues tolerantsuses. … Kes peab näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda”. 

Ligi kolmandikku 2001. aastal küsitletud Tallinna geidest ja lesbidest häirivad kiriku negatiivsed hoiakud, seda olenemata sellest, kas nad ise on usklikud või mitte.

Läänes on tekkinud hulgaliselt usugruppe, kes kaitsevad geide õigust usutunnistusele ja nende seksuaalsuse vaba väljendamist. Eriti vääriks siin mainimist Metropolitan Community Church.

Seadus

Eesti Vabariigis on homoseksuaalsus olnud alati lubatud. Tsaari-Venemaa koosseisu kuuludes kehtisid Eestis sealsed seadused, seega oli meestevaheline homoseksuaalne käitumine kriminaalkorras karistatav. Nõukogude Liidus hakati meestevahelise homoseksuaalakti pärast karistama alles 1937. aastast, samal ajal kui Hitleri-Saksamaal.

Eesti NSV Kriminaalkoodeksi §118 nägi meestevahelise anaalseksi eest karistusena ette kaheaastast vabadusekaotust. Viimane sellealane kohtuprotsess toimus 1988. aastal. 1. juunil 1992 jõustus ENSV Kriminaalkoodeksi revideeritud variant Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksi nime all, kus meestevahelist homoseksuaalset käitumist enam ei karistatud.

6. juunil 2001 jõudis Eesti Vabariigi seadusloome olulise tähiseni: 51 poolt ja 1 vastuhäälega võttis Riigikogu vastu uue Karistusseadustiku, kus puuduvad kõik eelmise Kriminaalkoodeksi ebakohad. Seadustiku 7. jaos “Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod” on heteroseksuaal- ja homoseksuaalsuhteid käsitletud võrdsetel alustel, kusjuures §144 ja §145 karistavad täiskasvanu suguühendust ja sugulise kire rahuldamist lapseealisega, s.o. noorema kui 14aaastase isikuga. Karistusseadustik jõustub Karistusseadustiku rakendamise seadusega, justiitsministri hinnangul umbes juunis 2002.

Kahjuks pole homoseksuaalide diskrimineerimist keelustavate seadusteni jõutud, samuti pole samasoolistel paaridel tänaseni võimalik mitte mingil viisil seadustada oma kooselu ega lapsendada isegi elukaaslase last. 2001. aastal läbi viidud küsitluses oli 82,7% homoseksuaalsetest vastajatest arvamusel, et geide õigusküsimustele on meie riigis vähe tähelepanu pööratud.

Meditsiiniline vaatepunkt

Kuni 1970. aastateni suhtuti meditsiinis homoseksuaalsusesse taunivalt, tuginedes reeglina psühhoanalüüsi järeldustele. Psühhiaatrid püüdsid homoseksuaalsust suruda psühhopatoloogia raamidesse, sellest ka rohkearvulised diagnooside nimetused (käitumishäire, iha/tungi rikutus, vaimne häire, neurootiline iseloom jne). 

1973. aastal tunnistasid ameerika psühhiaatrid, et homoseksuaalsust ei saa pidada patoloogiaks ja igasugune meditsiiniline sekkumine rikub inimese õigust vabalt oma seksuaalsust väljendada. 1975. aastal toetas psühhiaatreid Ameerika Psühholoogide Ühing, kes teatas järgmist: “Oma olemuselt ei tähenda homoseksuaalsus otsustuste, stabiilsuse, usaldatavuse ega ka üldise sotsiaalse ja tööalase aktiivsuse nõrgenemist. Veelgi enam, ühing nõuab, et kõik vaimse tervise spetsialistid lõpetaksid vaimse häire sildi kasutamise juhtudel, mida kaua aega on seostatud homoseksuaalse orientatsiooniga.”

Maailma Tervishoiuorganisatsioon jättis 1991. aastal homoseksuaalsuse välja vaimuhaiguste nimestikust.

Katsed homoseksuaalsust “ravida” lõppesid edutult. Kasutatud on järgmisi meetodeid:

• Psühhoanalüüs rajaneb Freudi ideel, mille kohaselt on vaimsed häired tingitud teatud instinktide mahasurumisest psühhoseksuaalse arengu varastes staadiumides. Psühhoanalüütik üritab konfliktse asjaolu või olukorra esile tuua ja aidata inimesel seda endale tunnistada. Raviseansid aitasid patsientidel omaenda homoseksuaalsusest aru saada, mitte aga seda heteroseksuaalseks orientatsiooniks muuta.
• Aversiivne teraapia (vastikustunde esilekutsumine) lähtub eeldusest, et inimese käitumine kujuneb teatud reaktsioonidele järgnenud karistuse või ergutuse mõjutusel. Järelikult pidi ergutamine mingisuguse käitumise eest seda käitumist tugevdama ja vastupidi. Seega kui homoseksuaalne käitumine on suurema ergutuse tõttu rohkem kinnistunud, siis on terapeudi ülesanne püüda olukorda muuta, s.o karistada homoseksuaalse käitumismudeli järgimist ja ergutada heteroseksuaalset käitumist. Selleks et kujundada vastikustunnet homoseksuaalsuse vastu (karistada), kohaldati patsientidele homoseksuaalsete stseenide demonstreerimise ajal oksendama ajavaid vahendeid või elektrišokke. Kui sellise “teraapia” järel ilmnesidki mingid tulemused, siis ei seisnenud need mitte suundumuse muutumises, vaid kõigi seksuaalimpulsside mahasurumises. Peale selle kutsus säärane ravi inimeses esile neuroosi, mida muude tingimuste korral poleks ehk juhtunud.
• Süstemaatiline desensitiseerimine põhineb samadel ideedel mis aversiivne teraapia, kuid toimib teises suunas. Selle ravisuuna pooldajate arvates kujuneb homoseksuaalne käitumine ebasoodsa heteroseksuaalse kogemuse tagajärjel, niisiis tuleb lihtsalt panna patsient lõdvestuma ja sisendada talle usaldust heteroseksuaalsete olukordade vastu. Ka see ravi andis tulemusi üksnes siis, kui patsiendi juures oli algusest peale täheldatud küllaldast valmisolekut heteroseksuaalseks erutuvuseks.

Allikas: www.amor.ee