Tom Valsberg: Oled sa mesilane või porikärbes?

Muusik ja maailmarändur Tom Valsberg arutleb Linnateatri etendusest “Kassirabal” šokeerituna teemal, kuidas see, mida me vaatame ja tarbime, mõjutab meie elu ja teadvust.

Käisin vaatamas Linnateatri etendust “Kassirabal”, mis lõppes sellega, et lapsepõlves hingelise trauma saanud karismaatiline preili Swan paneb põlema oma maja, valab bensiiniga üle karja vasikaid ja lõikab kõri läbi oma seitsmeaastasel tütrel. Seejärel tuleb kummitus ja lõikab kõri läbi ka temal.

Ei saa muidugi mainimata jätta, et varem selle etenduse käigus oli preili kõri läbi lõiganud ka oma heatahtlikul vennal. Tõeline teatrielamus, eks! Lavastaja ja näitlejad võivad rahul olla, sest etendus sai paarisadat inimest “hingeliselt liigutada”, aga kas see liigutus oli samm ilusa elu poole, kus kõik on võimalik või destruktiivsete mõttemustrite poole, kus kõik olenemata heast tahtest totaalselt untsu läheb? Noh aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Negatiivne toode valmib tarbija tellimuse peale?

Peale seda morbiidset elamust meenusid mulle eesti vägivaldsed filmid nagu “Vasaku jala reede”, “Mina olin siin”, “Sügisball”, kus pekstakse üks härra surnuks, ning Ilmar Raagi film “Klass”, kus tagakiusatud koolipoisid oma kaaslasi püssiga maha kõmmutavad.

Lisagem siia veel päevalehtede pealkirjad, kus pood külastajatele peale varises või maja koos perega maha põles ning kirsiks tordile Pöffi filmid, kus nekrofiillidest, narkoga äritsevatest jalgpalluritest ja tulistavatest tänavalastest.

Ma saan aru, et ilmselt on mõned neist on lihtsalt kunstniku sisemaailma väljendused ja igal inimesel on õigus end väljendada. Mõistan ka seda, et negatiivne ja šokeeriv müüb ning sellega saab võita tähelepanu. Meedia toodab negatiivseid uudiseid, sest meediafirma omanike põhieesmärk on teenida raha. Kuni rahvas ostab ja tarbib negatiivset uudist, seni seda ka pakutakse. Poes müüakse ja propageeritakse säilitusaineid, maitsetugevdajaid, antibiootikume, aspartaami ja taimekaitsemürke täis olevaid toite, seni kuni me oleme nõus neid ostma. Siin on isegi mingi paratamatu loogika.

Aga miks näidatakse Eestis, kus on niigi palju pimedaid öid ja kehva ilma, veel nii palju depressiivseid filme ja meid negatiivselt häälestavat kunsti? Tõepoolest, mõne masendava filmi taga on heatahtlik moraal, mis proovib inimesi õpetada aga kas tõesti pole veel ilmselge see, millest me kõige enam mõtleme ja heietame, mida vaatame ja arutame, seda me oma ellu ka toome ja loome?

Nii, lapsed, tõstame käed, kes soovib oma ellu juurde masendust?

Kui me räägime jälle ja jälle küüditamisest, laulame viha, armukadeduse ja nutulaule ja vaatame vägivaldseid ja masendavaid filme ning teatritükke nagu “Kassirabal”, siis häälestame läbi tähelepanu suunamise oma “sisemise raadiokanali” ilu, armastuse ning selguse kanalilt depressiivsuse, lootusetuse ja masenduse kanalile. Suunates tähelepanu ilule ja uutele võimalustele, häälestame end aga destruktiivsetelt kvaliteetidelt ja mõttemustritelt produktiivsetele ja inspireerivatele. Kas tõesti on see uudis, et ellu positiivselt suhtuvatel ja tänulikkusele tähelepanu pööravatel inimestel hakkab kõik järjest enam sujuma?

Negatiivsus on tõde ja mul on õigus olla pessimist!

“Aga negatiivsus ja masendavad saatused on osa elust, see on osa tõest, mida ei tohi varjata!” väidavad kibestunud kunstnikud ja depressiivset vaatemängu armastavad lavastajad. Jah, tõepoolest, kuskil on kindlasti selliseid masendavaid olukordi aga kas meile tõesti tuleb kasuks neid jälle ja jälle närida nagu halva maitsega nätsu?

Näidendi “Kassirabal” autor Marina Carr, “suur eeskuju”, keda teatrimaailmas taevani kiidetakse, on öelnud: “Julgen väita, et meie kõigi loomuses on käituda halvasti”. No, kas pole see imeline seeme, mida tema üllitiste kaudu üle kogu maailma levitada ja inimeste teadvusesse istutada: uskumus, et meie kõigi loomuses on käituda halvasti…

Näen sellises loomingus kunstnike vastutustundetust ja mõistmatust, et sarnane tõmbab ligi sarnast. Nende tegijate looming, olgugi efektne ja dramaatiliselt liigutav, liigutab inimesi alateadlikult negatiivsetele eluliinidele, sest selliste tükkide vaatamine süvendab mõttelaadi, et elu on kannatus, kus pidevalt midagi aiataha läheb.

Negatiivsuse näitamine oleks ehk vabandatav, kui sellised karmi tõda näitavad negatiivsed ja vägivaldsed teosed oleksid 1% kõikidest filmidest, näidenditest ja uudistest aga kui palju on praegu negatiivset, kas pool, kas kaks kolmandikku või isegi rohkem sellest, mida me valdavalt kogeme?

Alateadvuse kõvaketast tuleks puhastada, mitte sinna õudusi salvestada

Kõrgevererõhu haiguste spetsialist George Barkis ja professor Bruce McEwen on viinud läbi mitmeid uurimusi, millest selgub, kuidas vägivalla- ja õudusfilmid, seebiooperid ning kõik dramaatiline silmade ja kõrvade kaudu tajutav aktiveerib meie lapsepõlvetraumasid, ärritab sügavalt, kõrgendab vererõhku, jätab minitraumasid meie alateadvusesse ning sellised kogemused mõjutavad ka meie unenägusid.

Mõned aastad tagasi olin Vipassanā meditatsioonilaagris, kus peale pikka mõttevaikust hakkas mu teadvus end puhtaks pesema. Nägin meeltepeeglil reklaame Dosia, Delma ja autokaubad Ravorist… Ma kuulsin selgelt oma peas Üllar Jörbergi ja laule koos sõnadega (mida ma teadlikult pole kunagi kuulanudki) ja eelkõige nägin lõike kõikvõimalikest õudusfilmidest ja mind emotsionaalselt raputanud olukordadest. Nii teadlased kui budistid on veendunud, et tarbides õudusi ja valulikku draamat, salvestuvad need kuskile meie ajusoppidesse ja mõjutavad meid. Kas meie pea on prügikast?

Eluterve egoism

Kas me nüüd peakski elu vaatama kogu aeg läbi lillede ja kõigest negatiivsest eemale hoidma, sest negatiivne mürgitab meie sisemaailma? No, kui päris aus olla, siis austades oma keha ja vaimu, oleks see nutikas tegu küll. Vähemalt võiksime mitte rohkem kui 5% ajast tegeleda sellega, mis on halvasti ja 95% keskenduda positiivsele, sest see, millele me tähelepanu suuname, suureneb.

Olen täiesti nõus Charlie Chapliniga, kes ütles: “Kui ma hakkasin ennast armastama, hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale. Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks” – täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.”

Yesterdayle peab järgnema Imagine

Biitlitel on kaks kuulsat laulu. “Yesterday”, mis räägib sellest, et eile oli parem ja täna on kõik pekkis, pakkudes omamoodi lohutust, ja “Imagine”, mis unistab rahulolu ja harmooniat täis tulevikust, kus pole konflikte ja sõdu, andes meie tulevikule lootuse.

Leian, et kui me laulame publikule laulu, et täna on kõik pekkis ja pole hullu, nagu “Yesterday”, siis peame me ilmtingimata laulma neile sinna otsa ka ilusast tulevikust, uutest võimalustest ja lootusest, sest muidu nad jäävadki negatiivse mõttelaadi foonile.

Paljud inimesed saavad tundideks stressi ja muserdava tunde ülemuse käratavast sõnast, solvavana tunduvast Facebooki kommentaarist ja ärritusest liiklusummikus. Nad ei vaja sinna otsa veel vägivaldseid filme ja depresiivseid tükke ja teatritegijad võiks teadvustada, et vaid mõned eriti eluterved inimesed on nagu parun von Münchausenid, kes end ise kraedpidi soost välja tirivad, teised jäävad sinna lihtsalt hulpima.

Oled sa mesilane või porikärbes?

On lugu mesilasest ja porikärbsest. Mesilasele meeldib lennata õielt õiele ning nautida kõige magusamaid lillenektareid. Porikärbsele meeldib aga passida päevad läbi kakajunnidel. Kui mesilane porikärbse kõige ilusamale roosile istuma viib ja küsib: “Noh, kas tunned selle lille joovastavalt inspireerivat aroomi?”, vastab porkärbes: “Ei tunne, ma midagi, ma tunnen ainult sitahaisu”. Tõsi, ka mesilane avastab, et kärbes on üleni kakane ja võimatu on ilusaid lõhnu tunda kui ise haised. Seejärel lendavad nad koos jõe äärde ja kärbes peseb end puhtaks. Nüüd pole enam pääsu: kärbes tunneb end kergemana kui kunagi varem, nuusutabki imelisi lootuse lõhnu, elu tõelist maitset, on pisarateni tänulik ja tunneb, et ta on täiesti üks lilledega kogu lilleaiaga. Kuni järgmisele lillele lennates näeb ta värsket lehmakooki. No ma läheb proovin ainult korra veel… ütleb ta, maandudes junnile.

Vaat, selles ongi kõige suurem küsimus. Sina, kes sa oled kindlasti omal moel juba kõige magusamat nektarit maitsnud, ilu näinud, usaldust tunnetanud, armastust kogenud, kas lendad edaspidi ainult õielt õiele või maandud vanast harjumusest ikka junnidele. Matsutad nostalgilise mõnuga ebatervislikku kiirtoitu, negatiivseid uudiseid, seebioopereid, depressiivseid teatritükke, õudukaid ja reklaame? Oled jälle haisuga koos, unustad iseennast ja ei tunne enam ilu lõhnu ega maitseid.

Tundub, et mõned eestlased on valinud olla porikärbsed. Nad meelitavad ka teisi enda leitud junnide peale ning tunnevad sellest isegi mõnu, sest saavad kinnitust, et nende negatiivne mõttelaad on õigustatud.

Teised on nagu mesilased. Nad valivad teadlikult, mida nad tarbivad, mida nad loovad ja valivad hoolikalt ainult kõige ilusamat. Kuigi junne leidub endiselt siin ja seal, otsib mesilane järjekindlalt eluterveid lootuse ja inspiratsiooni õisi ning ei lepi enam vähemaga. Kumb sa siis oled, mesilane või porikärbes?

Autor: Tom Valsberg

Allikas: www.telegram.ee

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.