Raamatu „Kainus“ autorid on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud. Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata.
Kuigi sõltlase elu iseloomustavad kolm seisundit – joomisest läbi pohmelli uue joomiseni, on ju aegu, mil ollakse pikemalt päris kained. Sel ajal tundub, et kõik on kontrolli all ja tekib uus selge põhjendus, et mingit sõltuvust ei ole. Ehkki sisimas teatakse, et on. Aga ennast ja maailma püütakse ikka petta, see on osa mustrist, kas pole?
Sageli inimesed arvavad tõesti, et kui nad saavad oma igapäevaste ülesannetega hakkama, siis neil ei olegi probleemi. Palun kõigil alati kirjeldada oma päeva või nädalat, et tuleks esile see, kuidas nad joovad või aineid tarvitavad, millisena nad näevad seda vahepealset aega. Kirjeldused on väga erinevad. Mõni joob iga päev, hakates jooma õhtul kell viis, kui tööpäev lõpeb, teab täpselt, mitu grammi kõigepealt võtab ja mismoodi edasi. Nii algabki süsteemne joomine: võtan oma esimesed 100 grammi, see aitab mind, lõdvestab päeva pinged, tunnen, et see käivitab mind uuesti. Siis teen söögi, tegelen koduste asjadega ja kell üheksa, kui lapsed lähevad magama, saan juba rohkem endale lubada. Lõpetan kell 12, sest tean, et nii on mu promill hommikul kella seitsmeks kadunud ja ma puhun nulli. Ja nii käib see ring päevast päeva. Teine inimene võib olla kaine esmaspäevast reedeni, juues ainult nädalavahetustel, ja mõni veelgi harvem, juues korra kuus.
Aga nüüd mu järgmine küsimus: see vahepealne aeg, kuidas sa seda seisundit nimetaksid?
Esimese hooga öeldakse, et siis olen ju kaine, siin ei ole mingit juttu. Sellele vahepealsele ajale toetudes on enesele üsna kaua võimalik kinnitada, ja mitte ainult endale, vaid ka teistele, et minuga on kõik korras, ma ju kontrollin oma tarbimist, juhin oma elu. Töö on tehtud, lapsed on hoitud, mis te veel tahate? Sõltuvuse puhul on just elu juhitamatuks muutumine ja selle tunnistamine võtmetähtsusega. Olen vestelnud paljude inimestega, kes väidavad meie esimestel kohtumistel, et mis mõttes nad ei juhi oma elu. Mis mõttes teevad seda tegelikult alkohol või ained? Hea küll, vaatame asjale nii: kui kell viis hakkad jooma, siis mis kell sa sellele esimest korda mõtled? Mis kell see käib läbi pea? Sageli umbes kell kaks on aeg, kui juba mõtled sellele, kas sul on kodus alkohol olemas või tuleb see osta. Seega, tarvitamise protsess käivitub inimesel oluliselt varem, kui võtma hakatakse. Ja nii võib see olla iga päev. Reaalselt muutub sõltuvus nagu töötegemiseks: et olengi selles mustris, et joon iga päev, see ongi mu päeva keskpunkt, mille suunas ma liigun. Võib-olla see on six-pack, mis ära juuakse, võib-olla pudel veini, võib-olla pudel viina või viskit, või siis mõned grammid aineid. Kuigi kogused, mida inimesed selliselt elades võivad juua ja tarvitada, on väga individuaalsed, ei tähenda see kuidagi seda, et kes joob six-pack’i või üks-kaks pudelit veini või tarvitab pisut amfetamiini või kokaiini oleks vähem sõltlane kui see, kes tarvitab suuremaid koguseid. Muidugi, kui inimene joob kanget alkoholi suure koguse iga päev, on sellel tervisele juba väga laastav mõju. Aga kui me joome ainult lahjemat alkoholi, aga kogus on suur, ei peaks arvama, et teeme endale vähem kahju.
Või kui väidame, et kui ma juba joon, siis ainult väga head veini või kallist viskit – kvaliteetalkoholi?
Pole vahet, kui kallis või kvaliteetne on vein, ootus ja nõiaring, kus ollakse, on sama. Mõni inimene hakkab jooma või tarvitama alles reedel. Aga nii igal reedel. Seega kogu nädala on ootus, et millal saab jooma hakata. Kas me naudime seda nädalat, kui tegelikult ootame ainult reedet? Ootel oleku aeg võib olla isegi veel pikem – et joome ainult korra kuus või isegi korra aastas, aga siis juba nii, et kadunud on nädal või kaks.
Aga siis, kui inimene on olnud pikemat aega kaine, näiteks ikka mitmeid aastaid, ei saa küll ju öelda, et oli kogu aeg ootel?
Aga inimesed, kes on teinud „kainet septembrit“ või poole aasta kaupa joomisest hoidunud, kirjeldavad seda aega kui üldse mitte toredat. Nad pigem ütlevad, et see oli nagu valu ja vaev ja seal ei olnud tegelikult mingit rõõmu, silme ees oli vaid lõpptähtaeg, kui sai uuesti alustada. Just rääkisin ühe noormehega, kes oli eelmisel aastal seitse kuud kaine, kuid unistas kogu selle aja uuesti jooma hakkamisest. Nüüd on ta olnud teadlikult neli kuud kaine, ilma lõpptähtajata. Siin on suur vahe. Tema enda sõnul on vaimses plaanis need kaks kainust võrreldamatud. Just see, et nüüd ei ole enam tähtaega, on teinud ta elu väga palju kergemaks. Ta saab aru, et see on ta uus eluviis. Seega, kui seame enda jaoks eesmärgi, et olen pool aastat kaine, siis igapäevaselt ju liigume uue joomise suunas. Kui me lõpetame tarvitamise teadlikult ära ja meil ei ole enam tähtaega, olemegi teadlikult kained. Alles siis hakkame märkama seda, kuidas elu hakkab paremaks minema. Ja toimub see seetõttu, et oleme muutnud oma suhtumist kõigesse – iseendasse, ümbritsevasse maailma, teistesse inimestesse.
Kui siis küsida, kas sa oled täna oma eluga rahul, vastatakse, et jaa, ma olen väga rahul, sest ma ei kiirusta enam kusagile, ei loe enam päevi uue joomiseni. Kas sa tahad, et see lõpeks, küsin sageli. Kas sa tahad, et sellel oleks tähtaeg? Et kui sind on tänase tundeni toonud see, et oled teadlikult kaine, siis kui soovid, et see jätkuks, peadki jääma nüüd ilma tähtajata elama, see ongi sinu elu. Teadmine, et see ongi sinu enda valik, toob ääretult palju kergendust.
Vabadus, et võin iga päev teha otsuse uuesti jooma hakata, jääb igaühele alles. Inimene, kes joob või tarvitab, ei oma mingit otsustusvabadust nii kaua, kui ta tarvitamist jätkab, kuigi seda kinnitatakse enesele pidevalt: kui tahan, siis lõpetan. Tegelikkuses on täpselt vastupidi. Kui joome, siis meil ei ole seda vaba tahet. Eriti nähtav on selle puudumine kauplemise staadiumis, nendes põhjendustes, et kui tahan juua, siis joon, küll ma siis lõpetan ära, kui ma seda lõpuks tahan. Aga tegelikult ei ole siis kaugeltki suuteline lõpetama, need on vaid sõnad. See „kohe-kui-tahan-ka-lõpetan“ tahe on sageli selline, et hommikul see tuleb, aga õhtuks on tahtejõud otsa saanud. Kui aga juba saadakse oma elu juhtimine lõpuks päriselt alkoholi või ainete käest enda kätte, siis me räägime tahtest. Kui teadvustan seda, et tänane päev on parem sellepärast, et ma olen kaine ja tahan, et homne oleks ka, siis kaovad ka küsimused, et mis saab kolme aasta pärast. Aga viie aasta pärast? Kas ka siis ei tohi enam juua või tarvitada? Ma soovitan mõelda nii: kui sul on täna kainena nii hea, siis kehtib see ka kolme või viie aasta pärast. Aga kui anname ruumi igatsusele, et kolm aastat kainust annab mulle jälle oskuse juua, siis on see libe tee, kus me võime juba ette öelda, et inimene hakkab vaikselt tagasilanguse suunas liikuma.
Nii et me peame tegelikult kordama endale ühte ja sama asja nii täna, kolme aasta pärast, viie aasta pärast, kümne aasta pärast – kogu mu hea elu seisab kainusel ja see on minu jaoks esmatähtis. Mitte miski ei saa olla tähtsam kui minu kainus, ei pere, töö ega ühiskondlikud tegemised; mitte ühelgi inimesel ei ole meist kasu, kui oleme purjus – sellest mõtteviisist saabki meie kainuse nurgakivi.
Siin tulid mitmed sõnad välja, mida tahaksin, et lahti seletaksid. Teadlik kainus – see on väga ilus termin. Mis see on?
Nii nagu elu mõtestades leiame elu mõtte, nii on ka kainusega. Seda mõtestades ja teadvustades ei ole kainus kannatus, vaid vabadus. Teadlik kainus on see, et ma teadvustan endale kõigepealt seda, miks pean olema kaine. Et olen kaotanud võime ohjeldada alkoholi ja keemiliste ainete tarvitamist. Ja see on pöördumatu. Siit edasi on teadlikud valikud. Ja muidugi vaimne kasv. Mida ma teen selleks, et vaimselt kasvada? Ja vaimselt terveneda? Mis aitavad mul rõõmu ja rahulolu ellu tuua? Ning usk, et ma ei jää millestki ilma, kui olen kaine.
Mulle meenub, kui ühel grupikohtumisel tuli jutuks, millest kaines elus ilma jäädakse. Inimesed olid veendunud selles, et tantsida kaines elus enam ei saa. Küsisin, mida nad selleks vajavad, et tantsida. Grupis olid kõik füüsiliselt terved noored inimesed, kõigil jalad all. See võib tunduda uskumatu, aga nad olid sellel hetkel täiesti veendunud, et tantsimiseks on vaja alkoholi. Vähemalt üks naine sellest grupist tegeleb täna kirglikult kõhutantsuga ja on leidnud enda elus väljundi, mis pakub rõõmu ja rahuldust. Alati kui kohtume, meenutab ta seda jutuajamist ja naerab tagantjärele iseenda üle. Huvitav on see, et esimesed kained tantsud on miski, mida veel pikalt meenutatakse, see on nagu esimene suudlus nooruses.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust „Kainus“.
