Mis seoseid võib tõmmata ajus pesitseva parasiidi ning kõigenägevate ja kõikeregistreerivate prillide vahel, selle üle mõtiskleb tehnoloogiaekspert Kristjan Port.
Suve ootuses võiks detsembri mainimist vältida, aga pole hullu, sest jutuks tuleb mõnusa kliimaga Californias asuv Sunnyvale’i linnake, kus möödunud aasta 20. detsembril läks proua Alvarez kõige pisema lapsega parki jalutama. Kuid siis ootamatult muutus tema parem jalg tundetuks ja mõne hetke pärast juhtus sama vasaku jalaga. Peagi hakkas tuim tundetuse laine levima üle keha.
Järgmine stseen on juba haigla, kus jõuluvana ja päkapikke asendasid kukalt kratsivad arstid ja meeleolu kujundasid sõnad vähk, ajukasvaja jne. Õnneks saabus lõpuks ka ajakohane rõõmusõnum – proua ajus oli endale elupaiga leidnud paeluss.
Kaval parasiit reisib inimesse koos söögiga ning põgeneb seedekulglast puurides soolestiku seina piskese augu ja otsib endale mõnusa elupaiga. Arstidele ega teadlastele pole teada, kuidas tal õnnestub ära petta keha kaitsemehhanisme, jättes peremeesorganismile mulje, et kõik on korras. Seejärel võib silmaga pea nähtamatu külaline kasvada kuni kuue meetri pikkuseks. Ja nagu öeldud, võib leida tee ajju, kus põhjustab arusaamatusi.
Tegemist ei ole haruldase infektsiooniga. Maailmas registreeritakse igal aastal umbes 50 miljonit taolist infektsioonijuhtumit. Enamuses arengumaades, aga tänu proua Alvarezi juhtumile said paljud ameeriklased teada, et paeluss väisab ka heaoluriigi alamaid. Haigus on õnneks hästi välditav ja varajases staadiumis ravitav. Põhiline ja kõige kulutõhusam vahend on hügieen.
Seekordsed rahvatervise minutid selle sõnumiga siiski ei piirdu. Möödunud aastal asus Google’i arendusdirektorina tööle tuntud innovaator ja visionäär Ray Kurzweil. Tänu Google’i kõikenägevate ja registreerivate prillide väljakuulutamise sünnitatud diskussioonile inimkonna tulevikust küsiti ka Kurzweililt hinnangut. Tema näeb tulevikku pidevalt infotehnilises ühenduses olevate inimestega. Google’i netiühendusega ümbrust registreerivad ja omaniku vaatevälja infot projitseerivad prillid on sellel teel esimene oluline samm. Kvalitatiivselt palju enamat kui tänane taskus olev nutitelefon suudaks katalüüsida.
Hoolimata levima hakanud sõnavõttudest, milles baaripidajad ei luba taoliseid prillikandjaid oma asutusse puhkama tulnud anonüümsust eelistavate napsitajate sekka ja mõned lubavad tehniliste topeltsilmade omanikule rusikaga kallale minna, eelistatavalt selja tagant, sest siis ei jää vastane lindi peale, siis Kurzweil näeb tulevikku kõiki rõõmusava win-win situatsioonina. Sest ka talle ei meeldi kui vaatevälja ilmuvad lapse mähkmete reklaam, aga potentsiaalse kundena oleks ta rõõmus, kui silma võrkkestale kuvatav reklaam on tema huvide suhtes informatiivne.
Kuigi sellest ei loe välja vastust prillide tekitatavale privaatsuse probleemile, jätkab visionäär, et prillid on vaid vahepeatus, kohmakas ja nähtav viis teel väiksemate, nähtamatute ja veelgi võimsamate ühendusseadmete loomiseks.
Kurzweil kordab oma varasemale tehnoloogia arengu analüüsile toetudes, et kusagil 2030 on maailmakülaga ühendumise seadmed vere punalible suurused. Neid ei pea siis kandma nina peal, vaid pisikesed raalid süsitakse vereringesse, kust nad liiguvad ajju ja seejärel ühendavad inimaju pilvearvutiga.
Kuna tehnoloogia on aastaks 2030 tänasega võrreldes umbes miljon korda võimekam, eeldab Google’i kõne äratundmise projektiga tegelev Kurzweil, et taolised masinabilised suudavad jäljendada inimlikke omadusi, emotsioone ning mõistavad nalju ja mõttelisele otsingureale saab kirjutada päringu mällu ära kadunud asjade kohta.
Seetõttu ongi täna aeg millelegi mõelda, et siis paarikümne aasta pärast ilusaks mõeldud elust õnnis pilge näol teha päring mälestustesse ja küsida, kas oleks võinud eelistada elu paelussiga?
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
