Oksana Borodjanskaja: kuidas valida igas hetkes ennast?

Täna hommikul avasin arvuti ja mõtlesin, et mida öelda Oksana Borodjanskaja järjekordse telesillaga konstellatsioonipäeva kohta, sest konstellatsioon on… konstellatsioon!

Konstellatsioon muudab inimeste elu, kui see neile kvaliteedimärgiga konstellööri poolt tehakse – seda võin oma kogemusest öelda. Konstellatsioon võib muuta ka nende elu, kes konstellatsioonil pelgalt asendajana osalevad – sedagi teavad Eestis juba pea pooled inimesed, kui utreerida. Näiteks Ants Rootslasest võib eri moodi arvata, aga sõna „konstellatsioon“ levikule ja selle mõiste tutvustamisele on ta kindlasti kaasa aidanud…

Aga niipea, kui olin seda mõelnud, kargas arvutist ette minu enda tõlge Oksana Borodjanskaja jutust https://www.youtube.com/watch?v=gOjWwBJ6AHk seoses julgusega. Kuna ma pole seda varasemalt avaldanud ja Universum mulle selle täna saatis, jagan seda sinuga.

„Tere päevast, kallid sõbrad! Täna on minu jaoks ootamatu teema – isegi ei mõelnud, et sellest on oluline rääkida. Tahan rääkida JULGUSEST.

Maksimaalne, mida võime oma elus teha, on elada OMA elu. Nagu on selgunud, eksisteerib tohutu hulk programme, veendumusi, teatud dogmasid, mis ei lase meil olla julged ning võtavad meilt võimaluse see valik teha – valida ennast, oma elu.

Ilmselt ka minul on selliseid asju, mingeid programme, ja ma pole olnud alati tingimata aus, siiras. Aga suurtes asjades olen endale alati lubanud olla mina ise. Olen endale ausalt öelnud: „Oksana, see ei sobi sulle!“ Või vastupidi – mulle on öeldud, et „võimalusi pole, ära isegi ürita“, aga ma ikkagi astusin selle sammu, sest tundsin, et see on minu, see on minu jaoks.

Püüan kogu aeg mõista, mis mind seal juures toetas. Ilmselt peamine asi, mida olen aina endalt küsinud, on: „Kui ma teen, aga kõik läheb nihu – mis siis saab?“ Mida äärmuslikku juhtub, milline kole asi saab teoks? Ja kõige sagedamini ma leppisin sisimas kõigi võimalike tagajärgedega ning võisin pärast seda minna ja teha.

Alates sellest, et lahkusin õpingute keskpaigas bioloogia teaduskonnast. Praegu tunduks see normaalne, aga sel ajal – kui oled juba kõrgkooli sisse saanud ja õpid; hiljem võib midagi muuta, kui vaja… Kõik ütlesid, et mu valik pole loogiline, see on rumal – loomulikult arvas ka ema nii. Mulle öeldi: „Sa ei pääse psühholoogia teaduskonda!“

Siis oli imeline aeg, mil psühholoogiateaduskonnas kandideeris ühele kohale kakskümmend inimest. Polnud isegi mitte hirm, aga tundus rumal seda teha, aga… Ma tegin! Ja mulle öeldi: „Sa ei saa sisse!“ Okei – ma ei saa sisse, aga ma olen vähemalt proovinud. Praegu tundub kõik orgaaniline: jah, see oli minu-poolne tegu. Ilmselt olen sellest hetkest kogu aeg valinud tegevused ja teod, mis mulle sobivad. Ja praegu näen oma sõprade, kolleegide ning tuttavate seas – eriti nende puhul, kellega seoses adun, et nad ei realiseeri ennast -, et neil on nii äge energia, nad võiksid nii võimsaid asju teha, aga nad ei tee, nad ei ela nii, nagu nad võiksid elada, ning sellest tulenevalt ei leia nad rahuldust. Nad kardavad!

Kardetakse kõige erinevamaid asju – kes mida. Mina pelgasin kunagi rumal või tobe või mitte tõsiselt võetav välja näha – oli päriselt hirm. Mõnel on pelg oma vanematele pettumust valmistada. Mõni kardab rahast ilma jääda. Ma alati küsin endalt: „Okei, see leiab aset, kõik on juba toimunud ja – mis edasi? Kaotasid selle raha, siis kaotasid.“ Kui banaalselt see ka ei kõlaks – praegu on harjutud seda ütlema -, et elu on mäng. Laias laastus peitubki kaiff nendes riskides, läbielamistes, muutustes. Sealjuures on igaühel oma risk. Mõnele on näiteks risk ausalt tunnistada, mida ta praegu tunneb.

Restoranis küsib teenindaja: „Kas teile maitses?“ Ja sa vastad: „Mkm, mitte eriti.“ Võid ka seletada, miks ei meeldinud, või ei pea seletama. Sa lased endal seda teha. Kui sa iga päev seda niigi teed ja see tuleb sulle väga kergelt… Sul on valik seda teha või mitte, aga mitte seetõttu, et sa ei saa seda öelda, vaid seetõttu, et sel pole lihtsalt mõtet, see ei muuda midagi.

Tegelikult on see väga äge seisund. Samm haaval avad ning laiendad oma võimalusi ja sinu energia ning võimalused rulluvad lahti. Lõpuks ometi sa teostad oma ehedat voolu sellesse maailma ja saad sellest rahuldust. Tekib kohe mõtestatuse tunne – elamise protsess ise ongi mõte. Ja sa saad sellest rahulduse, sest teostad seda. Sinu piirid on nõnda avardunud ja sa tunned end seal suure kergusega. Ja mõistus, loogika on väljalülitatud, sest sel pole seal üldse kohta. Otsustad oma elus midagi muuta, ehkki loogiliselt võttes on kõik ju hästi.

Kõik töötab -, aga kui su sees midagi kripeldab ja ütleb, et ei-ei, eksisteerivad seisaku eri tasandid meie sees, mis ei lase meil oma elu elada – tõeliselt, stereotüübivabalt. Kuidas peab talitama ema, kuidas lapsed peavad välja nägema, milline tütar ma võin olla, milline on hea tütar ning milline mitte eriti hea, kuidas on õige, kuidas ebaõige… Teatud reeglite kogum meie sees oleks juba nagu meie ise, aga tegelikult pole see meie ise. On konstruktsioonide tasand meie sees, aga neid adudes võid nad tühistada. Võtad kätte ja pühid nad oma teadvuses maha nagu koolitahvlilt – siis nad lakkavad töötamast.

Aga kõige olulisem on, et sa teed uusi asju. Sa pole kordagi öelnud kelnerile, et roog ei meeldinud sulle, pole endale seda lubanud. Pole kunagi emale tunnistanud, mida sa tegelikult tunned. Ja sa teed seda. Ja see on uus kogemus. Sa pole kunagi siiralt tunnistanud armastust, mis on sinu sees. Või solvumist ja viha. Sa teed seda ja see kinnistub ning muutub loomulikuks. Hiljem teed seda vabalt ja kergusega. Ja sa võid juba isegi valida vormi, kuidas teha seda nii, et oleks siiras, ehe; et see ei lõhuks midagi sinu ümber – kui sa just ei taha lõhkuda.

Aga on asjad, mis on enam süvitsi asetsevad, mille puhul lülituvad sisse ellujäämisprogrammid. Mingil tasandil on salvestatud, et tuleb teha nii, muidu… sured! Siinkohal on kaks teed. Üks on see: suurepärane, kõik lõpeb, ma suren ja edasi saabub midagi muud, või – ei miski. Aga on huvitav, mis seal on. Selline mäng, seiklus. Ai pole selles, et läheme ja valime enneaegse surma – enne, kui see on ette nähtud, kirjapandud – vaid selles, et oled igasuguseks sündmuste arenguks valmis. Ja see köidab! See on väga huvitav ja see muudabki elu külluslikuks.

Ses punktis on lihtsamaid teid. Lihtsalt töötame selle programmi kallal ja kõrvaldame sideme sellega. Sisuliselt: siiras olemine võis kunagi viia surmani; kasutada kogu oma jõudu, kogu potentsiaali olla ere, silmatorkav – selliseid ei armastata, sellised koristatakse teelt; on „delete“ nupuke. Ja on alateadlik programm: selle tõttu ma sinna ei astu. Aga kui me harutame end sellest lahti – meie ajal pole see ohtlik. See on võimalik ja – veel enam – seda toetatakse ja see loeb. Sinu individuaalsust võetakse kellegi poolt vastu ja kellegi poolt ei võeta, ent praegu kutsub see pigem esile austust. Ja kindlasti pole see eluohtlik.

Taolised asjad võib lahti ühendada. Kuskil on toimunud haakumine – see on kui viga programmis. Need asjad pole omavahel seotud, aga nad on kirjas, nagu oleks. Kui me oleme nad lahti ühendanud, on suurepärane – kõik, see lakkab olemast. Ent see, et oleme programmi tühistanud, ei tähenda, et pole vaja midagi teha. Sa laiendad igapäevaselt oma piire, sa lähened iga päevaga endale ja elad üha enam ning enam oma elu. Kusjuures me sageli ei tea eelnevalt, mis tähendab oma elu elama – mis on minu ja mis pole – ja kuni sa ei proovi, sa ei saagi teadma. See on nagu mõne roaga – kui sa pole seda kunagi söönud, sa ei tea, kas see meeldib sulle või mitte. Tuleb lihtsalt proovida!

Kui sul on selline soov, vajadus. Kui mõtled: ma ei hakka seda tegema, sest ei tea, mis sellest välja tuleb; äkki see lõpeb halvasti… ent miski minus ütleb, et tahan seda. Niipea, kui seda tunned, surud end kokku, kitsendad ennast, pisendad ennast jne. Sel momendil võid endale öelda: ma praegu valin mitte olla mina ise. Kõik – punkt. Niipea, kui surud end mingisse raami – „naine läheb mehe järel“, „naine on mehe kõrval“, „on suhete õige formaat“ või „et hoida meest endaga…“, „et vallutada naine…“. Kui sul on see nimekiri – st sa pole enam sina ise. Sest iga kord on see ainukordne. Reegleid pole – neid ei eksisteeri.

Kellegi jaoks on see õudne: „Pole reegleid – oh kui kole, pole millelegi toetuda.“ On ainuke toetuspunkt – enda sees, oma tunnetest, oma ainukordsusest ja individuaalsusest lähtuv. Ja see, mis toob sulle rõõmu, ei tarvitse tuua rõõmu sinu lastele, õdedele, vendadele, sõpradele – see on absoluutselt ainukordne. Ja see julgus olla ainukordne, olla sina ise, eemaldada oma peast ebavajalikku prügi, kasutuid programme, mingeid seadeid, on esimene, millest alustame. Miks ma seda ei tee? Aaa, sest kui ma nii teen, mõeldakse minust naa. Või et kui ma nii teen, võivad olla mingid tagajärjed. „Nõnda viisakas inimesed ei käitu“, Nii siivsad naised ei tee!“ Ja sa jääd siin seisma ja… lakkad olemast sina ise. Sinu ainukordsus on juba lahkunud.

Ja mõne aja pärast sa avastad, et elu pole väga huvitav, pole draivi, hommikul ärkad kurvana, päev muutub rutiiniks, kohustusteks, energiat on vähevõitu, tervis jupsib. On mõned kriteeriumid: kui tunned end pärast ärkamist halvasti, sul pole jõudu, energiat; pole mingeid soove – pole kohe üldse erilisi soove -, ei tahagi nagu midagi; füüsiline keha tunneb end halvasti; on erinevad valukohad.

Ütlen veelkord seoses kehaga. Põhimõtteliselt võime terves kehas elada 150aastaseks. Meie biorobot on sellise arvestusega loodud. Kui sul juba 30-, 40-, 50aastaselt kukub üks või teine asi rivist välja, tekib küsimus. Jättes kõrvale suguvõsaprogrammid, tekib küsimus: kuidas sa elad? Kas lased oma energial vabalt oma kehas liikuda, ilmutada end selles maailmas. Mis sinuga toimub? Ja just praegu – tund tagasi või poole tunni pärast: mida sa sellest, mida tahtsid, mida su keha või hing soovis (mitte mõistus – mõistus ei puutu siin üldse asjasse), tegid või ei tee? Mis on sul tegelikult sisimas? Milline liikumine? Mida sa peatasid? Millised sõnad jätsid ütlemata?

Kõigil on oma kriteeriumid, kas miski on sinu või ei ole. Mina ei saa teile enda omi pakkuda – minu kriteeriumid on minu jaoks ainukordsed. Aga sina võid leida oma kriteeriumid.

Pakun välja igas minutis valida oma elu ning ennast!“ ütleb Oksana selles videos.

Oksana on praeguseks 30aastase staažiga psühhoterapeut, kes nimetab oma isiklikku meetodit energoinformatiivseks süsteemseks psühhoteraapiaks. Selle meetodi abil lahendab Oksana oma klientide põhiprobleeme.

Konstellatsioonilt tasub lahendust otsida kõikidele oma muredele, mis on takistuseks edukale ja rõõmsale kulgemisele. Konstellatsiooniga ravitakse ka erinevad haigusi, mis ongi tavaliselt suunaviidad, mis osutavad teemadele, millega peaksime tegelema.

Oksana Borodjanskaja IV telesillaga konstellatsioonipäev toimub laupäeval, 6. mail kell 10-18, aadressil Mai 18a, Nõmme, Tallinn (300 m kaugusel on aadressil Valdeku 13 suur tasuta parkla).

Kõigil Oksana Eestis toimuvatel üritustel on kvaliteetne eestikeelne tõlge.

Konstellatsiooni hind on 450 eurot ja diagnostikatööl 100 eurot. Lihtsalt asendajana osalemise tasu on 30 eurot. Kui tahate tööd tellida, kirjutage vastavasse lahtrisse KONSTELLATSIOON või DIAGNOSTIKA, kui pelgalt osalete, kirjutage ASENDAJA (konstellatsiooni ja diagnostika tellijale on ülejäänud osa seminarist loomulikult tasuta) Registreeruda saab sel lingil: https://forms.gle/9pNbcUX48RxUa3RB8

Autor: Teet Korsten