Et armastuse puudumine sünnitab hirmu, on just hirm selles süüdi, et loodetakse vaid iseendale ning luuakse vastavad kaitsemehhanismid. Hirmu tõttu üritab inimene elu kontrolli alla saada, selle asemel et elada. Seepärast ei saa inimene enne olla elu jaoks avatud, kui ta on oma hirmudele silma vaadanud. Inimene avaneb hirmu kaudu.
Hirm on nagu kärestik, mida läbides elujõgi tugevamalt kohisema hakkab. Kuulates oma hirme, võib saada vihje, mis suunas edasi liikuda, et elule ärgata. Teisisõnu, tehes just seda, mis hirmutab, elustub inimene tõeliselt. Vältides jätkuvalt kõike, mis hirmutab ning tehes aina seda, mis on turvaline ja tuntud, kaotab inimene kontakti eluga. Kui hakkab tunduma, et elu on tühi, et millelgi pole mõtet ja kunagi ei juhtu midagi põnevat, ongi põhjust hakata elama ohtlikku elu.
Kuid mida tähendab ohtlik elu? Ohtlik elu tähendab sündimist selleks, kes sa sisimas oled. See tähendab oma tõelise identiteedi omaksvõtmist oma kaitsemehhanismide purustamise kaudu. Ohtlik elu on iseendaks sündimine. See on oma mina avalik ilmutamine.
Võib-olla see ei kõla eriti dramaatiliselt ega ohtlikult. Tegelikult on see ülimal määral ohtlik. Kui inimene oma sisemise mina poole pöördub, ei või ta seda teha oma kaitsemehhanismidest loobumata. Kui ta on oma kindlustunde seostanud alkoholiga, tuleb tal sellest loobuda. Kui ta on haaranud teaduse ja harituse järele, tuleb tal taluda abitust ja teadmiste vähesust. Tuleb endale tunnistada, et teadmised enam ei aita. Kes on rikkusesse lämbumas, peab loobuma arvamusest, et raha on elus kõige tähtsam. Kes on klammerdunud abikaasa külge ning delegeerinud talle vastutuse oma elu eest, peab võib-olla loobuma abikaasast ja seisma oma jalgadel. Kes on haaranud usu järele ja liitunud mõne must-valget mõtlemist harrastava sektiga, peab julgema sellest välja astuda. Kes on oma turvatunde kindlustanud nähtamatuks muutudes, peab muutuma nähtavaks. Kes on olnud perfektsionist, peab leppima oma ebatäiuslikkusega.
Kes on krooniliselt kenasti käitunud, peab hakkama oma viha välja elama.
Need näited demonstreerivad, kui ohtlikud muutused tegelikult olla võivad. Erinevad kaitsemehhanismid on tekkinud seetõttu, et kunagi minevikus on kogetud nii suurt ebakindlust, et kaitserefleksid on pakkunud ainukest kaitset. Kui oma ammuste kaitsemehhanismidega tõsiselt tegelda, paljastub nende alt just see ebakindlus, mille peale nad on rajatud. Varaseid ebakindluse kogemusi tajutakse ikka niisama tugevalt kui lapseeas. Muutuste keskel seisev inimene võib seetõttu karta, et kogu maailm puruneb ja tema mina hävib, või läheb ta hulluks.
See on põhjus, miks nii paljud ei julge välja astuda abielust, mis neid hävitab. Nad ei julge silma vaadata ebakindlustundele, mis neid üksi olles valdaks. Paljud on enne nõus surema, kui sellele hirmule vastu astuma. See on ka põhjus, miks nii paljud alkohoolikud ei julge alkoholist loobuda. Loobumine oma ainsast kindlusallikast tooks esile kõik need põhjused, mis on inimest joomiseni viinud. Seetõttu ei ole alkohooliku jaoks seni paranemist, kuni need probleemid on lahendatud. Ainult viinast loobumine pole paranemine, kuid see on paranemise eeldus.
Oma kaitsemehhanismidest loobumine tekitab nii suurt hirmu, et inimene ei nõustu sellega enne, kui on selleks sunnitud. Alles häda sunnib inimest kahtlema selles, mis talle kindlust on pakkunud. Meil tuleb ennast kaitsemehhanismidesse lämbumiseni sisse mässida, et hapnikupuudus sunniks purustama seda, millele oleme oma elu rajanud. Kuid ka siis me alati ei suuda seda. Paljud valivad pigem hävingu ja surma, kui muutused ja iseendale silmavaatamise.
Allikas: Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud“, kirjastus Pilgrim
