Alkeemia lugemisnurk | Intervjuu sõltuvusnõustaja Kaja Heinsaluga: Miks sõltlasest ei saa kunagi normaalset tarvitajat?

Kaja Heinsalu: “Sõltlasest ei saa normaalset tarvitajat”

Alkoholism on sõltuvushaigus, millest ei ole võimalik lihtsalt tahtjõuga terveks saada. Sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ütleb, et kõigi sõltlaste lood on ühel hetkel väga sarnased. “Kõik jõuavad varem või hiljem üsna sarnasesse punkti ja reageerivad alkoholile sarnaselt: tekivad sarnased higistamised, värinad, unetus, depressioon … Ükski sõltlane ei leiuta tegelikult jalgratast, ei juues ja tarvitades ega kaineks saades. Minagi olin 25 aastat tagasi täiesti tavaline alkohoolik.” Kaja Heinsalu ja Neeme Raua koostöös valminud raamat “Kainus” selgitab alkoholisõltuvuse tagamaid ning aitab juhatada tervenemise teele. Nõustamiskogemuse tõttu Kaja teab, et ükskõik kui sügavale põhja on sõltuvus inimese viinud, paranemine ON võimalik.

“Kainuse” sissejuhatuses on kirjeldus alkoholi- või narkootikumisõltlase argipäevast. Sissejuhatus lõpeb küsimustega: kas paneks tule uuesti põlema, kus on lüliti? Mis oli sinu ajend see lüliti üles otsida ja tuli põlema panna?

Mäletan, et see oli esmaspäev ja sel päeval ei juhtunud midagi erilist. Mu elus oli olnud palju hullemaid nädalavahetusi, aga tean, et olin otsustanud reedel, et sellel nädalavahetusel ma ei joo. Mul oli küll soov mitte juua, aga puudus jõud olla kaine. Lüliti läks põlema sel momendil, sel esmaspäeval, kui tunnistasin endale, et ainult otsusest ei piisa. Hommikul tööle jõudes rääkisin sellest oma tolleaegsele äripartnerile, et ma ei saa enam nii jätkata ja vajan abi. See oligi lüliti, mis pani tule põlema ja tõi nähtavale selle, mida ma ei olnud suutnud endale varem tunnistada. Mäletan, et mõned kuud enne seda olin kirjutanud oma päevikusse, et alkohol on mulle abiks ja ei kujuta ette, kuidas ilma selleta toime tuleksin.

Sa pidasid päevikut?

Ma olen pidanud päevikut nii oma joovas kui kaines elus. Olen seda teinud rasketel aegadel, on olnud aegu, kus aastaid ei ole ühtegi sissekannet. Minu kohta kehtib see, et õnnelikuna ma ei kirjuta, aga erand on kaine elu algus, siis oli päeviku kirjutamisel väga oluline osa ja iga päev tundsin tänulikkust, et olen kaine.

Ütled, et valguse kätte tuleb tulla tasapisi, mitte prauh! kohe lühtritega banketisaali?

Turvaline ja toetav keskkond on väga oluline. Kui viia inimene sinna, kus on palju valgust ja sära, edukad inimesed, siis see ei ole kindlasti koht, kus ennast hästi tuntakse. Tervenemiseks on vaja turvalist keskkonda. Kui oled oma pimedas kapslis istunud, võib selles ilusas kohas tekkida tohutu süü- ja häbitunne, sest ikka küsitakse, mida sa teinud oled, kuidas sul läheb, ja mis on sinu vastus – ma jõin terve viimase aasta üksi kodus. Sa ei taha seda jagada nende inimestega, kellel läheb hästi. Uskumatult suure kergenduse toob see aga kaasa, kui jagad seda inimestega, kes on kogenud sama.

Eestis ei ole ilmselt suguvõsa, kus ei oleks liigtarvitajat. Mis on peamine takistus joomine maha jätta?

Ma usun, et üks väga suur põhjus on see, et ei teadvustata, et alkoholism on haigus. Sa ei saa lihtsalt otsustada, et pole haige, küll aga saab otsustada ja võtta vastutus oma tervenemise eest ja seda peab tegema inimene ise. Tarvitamise lõpetamine on ainult esimene samm alkoholi- ja narkomaaniaravis. Isiklik ja sotsiaalne areng on taastumise sünonüüm. See võib paista uskumatu, aga inimesele tundub, et kui ta enam ei joo, siis ta veab sõpru alt. Olles oma sõpruskonnas tuntud kui nalja-, napsi- ja naistemees, jääb kainena see roll maha ja esialgu võib tunduda, et ka kõik tore jääb minevikku. Võib tekkida ka küsimus, et kes ma siis olen, kui ma seda kõike enam ei ole.

Alkoholismi kui sõltuvushaiguse teadvustamine on võrdlemisi uus asi. Kõik on ju kuulnud, kuidas joodikuga kurjustatakse: mis sa jamad, võta oma tahtejõud kokku! Aga tahtejõuga ei ole võimalik elu lõpuni vastu pidada, ega ju?

Tahtejõudu jätkub inimesel umbes kolmeks nädalaks ja siis väsib tahtejõud ära. Kõigepealt peame ikka teadvustama, miks on vaja joomine maha jätta. Kui me ei näe enda jaoks põhjust, miks peaksin seda üldse tegema, siis pöördutakse varem või hiljem joova elu juurde tagasi. Lihtne tahtejõu abil tarvitamise lõpetamine ning elu depressioonis ja igatsus joogi või ainete järele pole tervenemine, seda nimetatakse kuivaks joomiseks. Kui teeme midagi jõuga, siis selles ei ole vabadust. Kellestki ei saa sõltlast kuu ega kahega, nii ei saa me ka terveks kuu ega kahega. Tervenemine nõuab inimese enda pühendumist, erinevate spetsialistide tuge ja aega.

Tervenemise protsessis võib juhtuda igasuguseid asju. Libastumine ja sellest edasi tagasilangus võivad tulla ka siis, kui kõik tundub olevat kontrolli all. Mis on peamised päästikud, mis taas jooma ajavad?

Kõige esmased päästikud on väsimus, nälg, viha ja üksildus. Vanadele harjumustele on raskem vastu panna, kui oleme näljased ja väsinud. Kujutage ette järgmist olukorda: olen päev läbi olnud tööl, olen näljane ja väsinud. Lähen poodi või söögikohta, kus alkohol on käeulatuses. Sellises seisus võib meie vastupanu olla väga nõrk. Igapäevase õlle- või veinijoomise harjumuse muutmise oluline samm on see, et ei lase endal nälga tunda. Põhjendus, et polnud aega süüa, ei ole põhjendus. Kui kõht on täis, on lihtsam soovile juua vastu panna. Vihast ja üksildusest on raamatus pikalt juttu, miks need on olulised tunded. Päästikuteks võivad olla ka positiivsed emotsioonid ja hea enesetunne.

Paradoksaalne on see, et tervenev sõltlane võib osutuda lähedastele koormavaks. Endine rahumeelne tüüp võib muutuda vihaseks ja närviliseks. On juhtumeid, kus öeldakse otse: hakka uuesti jooma, oled vähemalt normaalne. Muidugi ei juhtu see kõigiga nii, aga milleks lähedased peaksid igaks juhuks valmis olema?

Igasugune kaotus tekitab reaktsiooni, kus me oleme vihased. Alkoholi ja narkootikumide tarvitamise lõpetamine on ka kaotus. Mida kirglikum oli suhe, seda sügavam on lein. Selles kohas on viha lihtsam tunda kui hingevalu. Inimene võib tunda viha, see on normaalne reaktsioon kaotusele. Lõpuks on tähtis, et jõutakse aktsepteerimise ja leppimiseni, et see “kaaslane” meie elu enam ei toeta ja tuleb õppida ilma selleta elama. Seda peavad mõistma ka lähedased ja andma inimesele aega taastumiseks. Suhtes on alati kaks inimest, sõltlase perekonnas on neid veelgi rohkem. Uues olukorras on oluline, et abi saaksid ka lähedased.

Lihtsalt öeldes ei tohi eeldada, et see tervenenud sõltlane on samasugune inimene nagu siis, kui olite kunagi ammu koos rõõmsas armujoovastuses?

Võib ju olla lausa nii, et te kohtusitegi joova inimesega ja ei tunnegi teda kainena ja tema ei tunne teid. See on täiesti uus olukord kõigi jaoks ja tuleb anda aega kõigile osapooltele. Te ei saa üldse aru, kellega on tegemist ja muutused, mis toimuvad, vajavad kohanemiseks aega. Annan soovituse: ärge tehke liiga suuri otsuseid, st kas kokku või lahku, kiiresti. Aeg üksi ei ole imeravim, aga selles protsessis tuleb siiski anda aega. Samuti ei saa sõltlane eeldada, et partner on kogu aeg temaga kaasas ja liigub samas tempos.

On ka ekstreemseid juhtumeid: lähedasele ei meeldi, kui partner püüab sõltuvusest vabaneda.

Sõltuvusest vabanemine meeldib, probleemid tekivad muudel põhjustel. Kui inimene saab kuskilt abi, ei pruugi see teisele poolele enam sobida, sest tema on olnud see aitaja ja toetaja. Mul on selle näiteks ka üks väga drastiline lugu. Ta oli kaine olnud kuu aega, kui otsustas, et ei saa enam programmis osaleda ja grupikohtumistel käia, sest ta lähedasele see ei sobinud, kuna ta tundis, et on kõrvale jäetud. Miks kaaslane arutab oma asju võõraste inimestega, miks ta neid minuga ei aruta, mina olen ju alati olnud tugi? Ta seadis esikohale suhte, tegi nii, nagu naine soovis ja katkestas programmis osalemise. Aasta pärast kohtusime uuesti ja seis, kuhu ta oli aasta jooksul jõudnud, oli kahjuks väga hull. Mõned kuud oli ta suutnud üksi vastu pidada, aga uuesti jooma hakates kaotas kõik: töö, kodu, naise. See võib kõlada isekalt, aga me peame oma kainuse seadma esikohale, see on kõigest muust tähtsam.

Sa oled 25 aastat vett joonud. Kas mäletad, kuidas maitseb punane vein ja viin?

Jaa, mäletan, aga ma ei igatse neid maitseid, sest ma ei joonud maitse pärast. Ma jõin sellepärast, et tahtsin purju jääda.

Ja lõpuks üks klassikaline olukord: elavad mees ja naine, mees on kogu elu napsi võtnud ja naine on kogu elu näägutanud, peolauas jälginud ja nüginud: ära võta enam, aitab-aitab! Seepeale läheb mees sõbraga nurga taha ja võtab oma klõmaka ikka ära. Selline elu on tiksunud mitu aastakümmet ehk naine on olnud mehe piitsutaja ja mees joobki natuke vähem, kui tahaks, sest ta ei jõua naise kaagutamist kuulata. Ja siis sureb naine ära ning mehel on vaba voli juua hommikust õhtuni. Nüüd on ahastuses lapsed: mida isaga teha, sest ta joob ennast ju surnuks? Kaja, kas lapsed saavad siin aidata, kui isa ei taha ennast ise aidata?

Ma saan selliseid kõnesid päris palju. Pereliikme mure on mõistetav, aga me saame aidata seda, kes on valmis abi vastu võtma. Lähedasel võib olla hirm, et kui ma lasen tal juua, joob ta ennast surnuks ja mina olen süüdi, sest oleksin pidanud teda valvama. Iga inimese tervenemine on tema enda otsus ja vastutus. Me saame pakkuda lahendust, suunata ja rääkida, aga mingi hetk tuleb lasta lahti. See hetk võib saada positiivselt pöördeliseks, kui sõltlane mõistab, et on jäämas üksi.

Mu meelest saavad lapsed üht asja veel teha: nad saavad isale sokutada selle raamatu, sest inimene vajab igasuguste otsuste tegemiseks erinevat informatsiooni. Võib-olla ta ei satu raamatupoodi, aga kui see koju kätte tuuakse, siis mine tea …

Jaa, ma olen sinuga nõus. Viige see raamat! Lapsed on siis enda poolt teinud võimaliku parima, sest kaine kellegi teise eest me olla ei saa. Sain täna ühelt tundmatult sõnumi: “Lugedes tekib lootus”.

Intervjuu autor: Inge Pitsner

/…/

Kainenemisprotsessi libastumistest ja tagasilangustest – katkend raamatust “Kainus”

Kas libastumine ja tagasilangus on kainenemisprotsessi tavapärased osad? Ikka tekib ju mõte, et libastuvad vaid nõrgad. Kõik me ju tahame tugevad olla, kuid kui ei suuda seda – on see märk nõrkusest?

Vastus on lühike: ei. Libastumine ja tagasilangus võivad juhtuda igaühega ja seda tuleb ette üsna sageli. Nõrkuse ja tugevusega ma seda kindlasti ei seoks. Põhjused, miks see juhtus, võivad olla väga erinevad ja neist tuleb juttu edaspidi.

Seega libastuda saab inimene siis, kui ta on tegelikult juba püsti?

Libastumine ei toimu mitte kunagi enne seda, kui inimene on juba teadlikult tervenemise teele asunud ning astunud selleks konkreetseid samme. Kui olla vahepeal kolm või viis päeva kaine ja siis jälle tarvitamist jätkata, oli see lihtsalt väike paus. Lihtsalt joomises või narkootikumide kasutamises pausi pidamine ei ole lahendus. Võib-olla oli vahepeal väga suur pohmell või pidi tööle minema. Käis näiteks viis päeva tööl ja kuuendal päeval hakkas jooma. Ta elas need viis päeva täiesti tavalist elu, ilma et oleks oma mõtteviisis ja tegevustes teadlikke muutusi teinud ning seetõttu ei saa siin rääkida tervenemisest ega libastumisest. Saame ehk rääkida sellest, et pisut on oma joomismustrit muudetud, aga ei midagi rohkemat.

Kuid tagasilangus – see ei ole enam lihtsalt uuesti korraks tarvitamise libedale jääle sattumine?

Mõelge nii: kui taastuv alkohoolik hakkab taas alkoholi või muid meelemürke tarvitama, võib tegemist olla libastumise või tagasilangusega. Libastumine on ühekordne, lühike tegevus, mille käigus oma eesmärgist ehk siis alkoholist või muudest meelemürkidest hoidumisest kõrvale kaldutakse. Tagasilangus on libastumiste jada, mille käigus inimene järk-järgult alkoholi või muude meelemürkide tarvitamise üle kontrolli kaotab. See on järkjärguline protsess. Tagasilangusesse sattunud inimene võib, aga ei pruugi algse täieliku ainesõltuvuse juurde naasta. Olukorrast tullakse välja siis, kui inimene õpib ära, mis konkreetselt tema puhul libastumist ja sellele järgnevat tagasilangust põhjustab. Ta tunneb ära kõrge riskiga olukorra vallandaja(d), päästiku(d), ja õpib seda/neid vältima või sellega/nendega paremini toime tulema. Olukorrast väljumise tulemuseks on uued toimetuleku tehnikad, mis enesekindlust tõstavad ja tagasilanguste esinemise tõenäosust vähendavad. Libastumist ja isegi tagasilangust võib vaadelda veana, millel on oma hind, mitte aga moraalse probleemi ega surmapatuna.

Jõuame nüüd välja selleni, et sõltlane, kes on ennast teadlikult sõltlaseks tunnistanud, tuleb teie juurde. See on siis tõenäoliselt neljandas staadiumis?

Kui inimene meie juurde jõuab, siis esimene samm, mille ta peab kõigepealt astuma, on ausus oma probleemi ja selle ulatuse tunnistamisel. Paranemisprotsessis on vaja tingimata tõtt rääkida. Kainus algab aususest. Kui ta on teinud otsuse, et tahab abi, siis on kõige olulisem, et ta muudaks oma suhtumist tegelikult kõigesse: nii oma joomise/tarvitamise ja alkoholi/uimastitega seotud uskumusi kui ka suhtumist iseendasse. Need, kes tagasilangusse satuvad ja sealt enam väljapääsu ei leia, jäävad tegelikult oma vanade veendumuste juurde kindlaks ja uusi mõtteid omaks ei võta.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Neeme Raud.

Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.

See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest.

See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel!

Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla.

Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.

Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?

Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.

Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid.
Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.