Kas me vajame kõike seda, mille nimel rabame?

Tihti kuuleme lauseid:”Mul ei ole aega, tööd on nii palju.” või “Kõik asjad on nii kallid, ma ei jaksa omale osta.” lisaks ootame lastelt ja kaaslaselt “õiget” käitumist, enda kehtestatud normidele vastavust. Miks me nii palju rabame, nii palju nõuame ja kas me tegelikult vajame kõike seda?

Niisiis, mis on tegelikult vajalik? Meil on põhivajadused, milleks on toit, riietus, peavari ja suhted. Ühegi põhivajaduse rahuldamine ei nõua tegelikult erilist vaeva. Aga  me ise oleme valinud omale sellised vajadused ja asjad, mis nõuavad rohkem rabelemist.

Kui sa oled arvamusel, et toidu hankimine ei pruugi olla lihtne, siis loe Masanobu Fukuako raamatut  „Ühe kõrre revolutsioon” ( „One Straw Revolution”). Selles tõestab autor, et oma pere vajadusteks piisava toidu kasvatamiseks, sekkudes seejuures minimaalselt keskkonda, vajame üksnes üht aakrit maad. Las umbrohi kasvab, pole vaja kasutada taimekaitsevahendeid ega kõbla. Las loomad ja putukad ning sisalikud jooksevad põllul.

Me ei pea seetõttu homme kõik maale kolima, kuid peame meeles pidama, et meie tegelikud vajadused on suureks paisutatud ühiskonna poolt, mille oleme ise loonud, ja toit ei peaks olema järjekordne staatuse sümbol. Meil on võime luua midagi lihtsamat läbi loobumise.

Peavarju saamine on muudetud samuti keeruliseks. Eluase on paljudele inimestele suurim kuluallikas ja ilus kodu on tänapäeval kallihinnaline seisuse tähis. Kuid oma algselt olemuselt koosneb peavari lihtsalt katusest, mis kaitseb meid sademete eest. Selleks võib olla lihtsa kaldkatusega varjualune ühele inimesele või suurem mitmele perekonnale. Peavari võib olla nii lihtne ning soodne, nagu me ise soovime.

Ka riietumine on muudetud keerulisemaks. Vajadus rõivaste järele on nende staatuse sümboliks muutumise tõttu kaugenenud meie tegelikest vajadustest. Tegelikult piisaks meile enda lihtsalt kinni katmisest, nagu Gandhi ja selleks ei vaja me muud kui paari tükikest kodu kootud kangast. Loomulikult ei pöördu me nii pea tagasi niudevöö juurde, kuid ärgem unustagem seda, kui vähe on vaja tegelike vajaduste katmiseks ja kui palju on tänapäeva vajadusi kunstlikult juurde tekitatud.

Suhted on meie vajadustest kõige keerulisemad. Inimesed on keerulised, neid ei ole võimalik niisama lihtsalt koost lahti võtta. Me kõik tahame kuhugi kuuluda. Me soovime head välja näha ja olla ligitõmbavad. Suhted on muutunud keerulisteks läbikäimiste, emotsioonide ja ootuste võrgustikuks, et neid ei saa enam nii lihtsalt lahti harutada.

Kõik ei pea aga olema nii raske. Ma saan sõbraga kokku, lasen muul maailmal eemale hajuda ja keskendun olemasolevale hetkele. Me räägime, teeme nalja ja meil ei ole üksteise suhtes mingeid kõrgendatud ootusi. Me lahkume teineteisest kurbuseta ja me ei muretse selle pärast, milla me jälle kohtume.

Minu abielu ja suhted lastega on eelpool kirjeldatust keerukamad, kuid ma õpin ootustest ka vajadustest loobuma, et alles jääks vaid puhas rõõm perekonnaliikmest sellisena, nagu ta parasjagu on. Selles vallas ei ole ma veel täiuslik, aga ma õpin. Loobumised jätavad alles vaid sisu, just selle mida me vajame.

Panus ühiskonda võib muutuda sama keeruliseks. Tavaliselt on seotud tööga. Töö röövib enamuse aja meie elust ning põhjustab suurema osa stressist ja masendusest. Kuid suure osa nendest põhjustest moodustavad töötunnid, mida me teeme selleks, et maksta võltsvajaduste eest. Kui me vähendame oma vajadusi ja õpime olema rahul vähemaga, peame ma elus püsimiseks ka vähem tööd tegema.

Vähem töötamine jätab meile rohkem vaba aega, mille saame pühendada oma perele, sõpradele, ja tegevustele, mida meil vabal ajal meeldib teha

Sellised on meie vajadused ja nad on tegelikult lihtsamad, kui esmapilgul tundub. Me ei pea kõike seda kohe nii tegema hakkama, nagu eelpool kirjas, aga meil on võimalus valida  vähema  kuluga asjad ning elu.

Autor: Leo Babauta (Raamatu Pingevaba elu autor)

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.