Nõid Anete kirjanurk: parem karta kui kahetseda?

See niivõrd laialt levinud ja normaalne pea igapäevane käibeväljend jäi mulle kõrvu, kui olin toidupoes sisseoste tegemas. Ma isegi ei mäleta, kas see lause tuli naise või mehe suust. Lause käis mu peas ringi nagu katkine grammofon, mille nõel on võimetu liikuma edasi järgmise loo juurde. Õues oli külm, jalutasin ja mõtlesin brasiilastele. Kas ka neil on kasutusel väljend "Parem karta kui kahetseda?". Või on see eestlaste rahvuslik eripära sellisel viisil mõelda?

Me kõik sureme kord ja kas me siis mitte ei kahetse just seda, et me nii palju kartsime ja selle tõttu jäime elus ilma väärtuslikest kogemustest? Harutades lahti kartmist ehk hirmu ja kahetsuse energeetilisi tähendusi, jõudsin järeldusele, et pidevas kartuses elamine võrdub ebareaalsuses elamisega. Parem elada pidevas hirmus, mis vormib kogu reaalsust, kui asi ära teha, korra kahetseda ja seejärel edasi liikuda. Milline jaburus!

Kes iganes selle geniaalse lause kunagi ammu esimesena välja ütles, pidi olema üsna rumal, sest ei osanud oma saadud õppetunde lahti seletada. Kahetsus saab tekkida vaid siis, kui teo tagajärg ei ole selline nagu inimene enda peas ette kujutab või siis kui inimene on võimetu ette kujutama teo tagajärge ning ei suuda hiljem reaalsusega leppida. Tagajärgedega on aga nii, et kuna iga otsuse tegemine nõuab lõputute infokildude läbi töötamist, on praktiliselt võimatu ette ennustada, milline on ühe või teise teo tagajärg. Juhul kui elaksime maailmas, kus iga teo tagajärg oleks prognoositav, siis seisaksime sama hästi kui paigal. Seega ei ole mõtet ei karta ega kahetseda, sest kõike pole võimalik planeerida.

Elu etteplaneeritavus on põhimõtteliselt võimatu. Nagu ütles Samuel Decker Thompson, me kõik oleme autoõnnetuse, diganoosi, ootamatu telefonikõne, värskelt leitud armastuse või murtud südame kaugusel saamaks täiesti teistsuguseks inimeseks. Kui kaunilt haprad me oleme, nii palju võib juhtuda vaid hetkega, mis muudab meid igaveseks? Muutumine on elu seadus, mitte ükski kogus hirmu ega kahetsus ei takista elul muutumast.

Olen oma elus kohanud inimesi, kellel on absoluutselt kõige jaoks plaan. Aastaid olen jälginud kõrvalt, kuidas inimeste elu kulgebki plaani järgi. Kõigepealt omandatakse kõrgharidus, siis tuleb abielu, siis kodu ostmine, siis laps, seejärel teine laps. Taoliste planeeritud sammude jälgimine on tekitanud minu hämmingut, kas tõesti leidub inimesi, kes on justkui elust endast üle? Kas nende inimeste eludes on üldse elu? On see rutiin, silmade sulgemine, imelistest kogemustest ilma jäämine, vati sees elamine? Või on tegemist lihtsalt saatuse poolt määratud plaanipärase eluga? Elu kulgeb täpselt nii nagu on Exceli tabelisse on kirjutatud. Must-valgelt, igavalt, ilma suuremate paukudeta.

Ja siis näen ma inimesi, kelle elus ei ole mingeid plaane, on kõigest kirg, õhkõrn udune teadmine iseenda liikumise suunast millegi suurema suunas, on suured jõudude sõjad. Näen inimesi, kelle elu on sõda, lahing-lahingu järel, võidud ja kaotused, haavad ja paranemised. Isegi kui plaanid tekivad, lendavad need sama kiiresti õhku. Planeerimine näib asjatu, sest elu on alati suurem, võimsam ja tugevam, force majeure. Elu on tormiline, täis kirge, värviline nagu Monet maal. Elu on nagu kunstiteos. Need inimesed ei karda ja nad ei kahetse. Kui elus on tormilised ajad, siis parim, mis sa teha saad, on liikuda tormi südamesse, keskpunkti, sest just see on kõige rahulikum paik. Kui kartmine, kahetsemine ega ka Exceli tabeli järgi elamine ei ole sinu jaoks, tee oma elust kunstiteos. Kunst elab kauem kui meie ja võib kujutada hirme ja kahetsusi, kuid on ainus meetod ka neist vabanemiseks.

Autor: Nõid Anete

Loe lisaks: Millised on surijate viis suurimat kahetsust?

Ülistus elule ehk kuidas elada oma tõe järgi?

Mida teha siis, kui hirm kipub su elu kontrollima?

Vaata järgi, mis on need kaks hirmu, mis takistavad sul leidmast oma tõelist armastust

Seotud