See niivõrd laialt levinud ja normaalne pea igapäevane käibeväljend jäi mulle kõrvu, kui olin toidupoes sisseoste tegemas. Ma isegi ei mäleta, kas see lause tuli naise või mehe suust. Lause käis mu peas ringi nagu katkine grammofon, mille nõel on võimetu liikuma edasi järgmise loo juurde. Õues oli külm, jalutasin ja mõtlesin brasiilastele. Kas ka neil on kasutusel väljend "Parem karta kui kahetseda?". Või on see eestlaste rahvuslik eripära sellisel viisil mõelda?
Me kõik sureme kord ja kas me siis mitte ei kahetse just seda, et me nii palju kartsime ja selle tõttu jäime elus ilma väärtuslikest kogemustest? Harutades lahti kartmist ehk hirmu ja kahetsuse energeetilisi tähendusi, jõudsin järeldusele, et pidevas kartuses elamine võrdub ebareaalsuses elamisega. Parem elada pidevas hirmus, mis vormib kogu reaalsust, kui asi ära teha, korra kahetseda ja seejärel edasi liikuda.
