Paljud suhted algavad tõesti nagu muinasjutus, koos hakatakse looma ühist kodu ja unistatakse perekonnast. Suurem osa naise tähelepanust on suhte alguses pühendatud paarisuhtele ja kodule. Romantilised õhtusöögid küünalavalgel, jalutuskäigud mererannas, hubased filmiõhtud kahekesi. Tundub, et see kõik võikski kestma jääda, ent ometi muutub peagi kõik.
Ühel ilusal päeval saab naisest ema. Sealjuures aga unustab enamik naisi, et neil on siiski kanda veel ka naiseroll. Naisel jätkub aega lapse ja tõenäoliselt ka kodu jaoks, aga paarisuhe jääb tihti tagaplaanile. Nõnda ei pea paarisuhe lapsevanemaks saamisega seotud pingetele tihti vastu ning jookseb varem või hiljem karile. Meie ühiskond on täis õnnetuid, armastuse ja läheduse puuduses mehi ning väikeste lastega üksikemasid. Olles palju aastaid tegelenud enesearenguga ja olles ise ema ning üle elanud ka lahkumineku laste isast, olen aru saanud, et on palju, mida saaksime naistena teisiti teha.
Õpi end tundma
Minu arvates on meie ühiskonna üks suuremaid vigu teadlikkuse puudumine lapsevanemaks saamisel. Tavaliselt saadakse kokku suhteliselt noores eas, ka lapsed sünnivad tihti enne, kui on üksteist põhjalikult tundma õpitud. Põhiline probleem tekibki sellest, et tegelikult oleme me lapsesaamishetkel isiksustena ise veel täiesti välja kujunemata.
Ühiskond surub just eriti naistele peale ideed, et õige aeg emaks saada on 20ndates ja alates 35ndast eluaastast kipub rong juba läinud olema. Kui aga saada lapsevanemateks 20ndates eluaastates, jääb enda areng tihti seisma, sest tuleb n-ö ellujäämisega tegelema hakata. Mehel on vaja töökohta, mis tagab perele sissetuleku, et perekonda üleval pidada ja lapsed suureks kasvatada. Tavaliselt võetakse endale kodulaen ja autoliising. Vaja on osta vankrid, voodi, riided, mänguasjad jne. Nimekiri, mida kõike pidevalt vaja on, näib lõputu, ja nii pikkadeks aastateks. Mida suuremaks laps saab, seda suuremaks paisuvad ka kulud, peagi lisanduvad kool, huviringid ja vaba aja veetmine. Paljud mehed on sunnitud minema tööle välismaale ja veetma normaalse äraelamise tagamiseks pikki perioode perest eemal. Kuidas peaks veel jääma aega paarisuhtele, kui põhitähelepanu on koondunud sellele, et arved oleksid makstud, katus pea kohal ja toit laual?
Tegelikult on võimalik kogu seda protsessi läbida hoopis teistmoodi. Mis oleks, kui me kõigepealt õpiksime, mida tähendab olla naine? Eneseareng on meie elus üks tähtsamaid asju. Enne kui me saame hakata teisi inimesi üles kasvatama, peaksime me iseennast üles kasvatama.
See tähendab, et õpime end põhjalikult tundma ja armastama just sellisena, nagu oleme, ja kogeme ka erinevaid paarisuhteid, et saada selgust, milline partner on meie jaoks kõige õigem. Kõige tähtsam on leida üles sisemine õnn ja rahulolu ning naistena loomulikult oma naiselikkus. Saades ühenduse naiselikkuse ja seksuaalsusega, oskame me olla hiljem palju paremad emad ja abikaasad.
Õnnelik peremudel
Vene autor Anatoli Nekrassov on kirjutanud suurepärase raamatu pealkirjaga “Emaarmastus”. Usun siiralt, et see raamat peaks olema meie koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas, nii mõnegi teise raamatu asemel. Nekrassov kirjeldab oma raamatus harmoonilist peremudelit ja selgitab, miks nii paljud pered tänapäeval lagunevad.
Praeguse peremudeli kohaselt on perekonnas kõige tähtsamal kohal naise jaoks laps, seejärel tuleb kodu, kuskil on ka ehk naine ise ja alles kõige lõpus mees. Selline peremudel kindlustab kaks õnnetut inimest ja tavaliselt ka õnnetud lapsed. Nii naine kui mees igatsevad tegelikult armastust, puudutust ja lähedust, kuid ühel hetkel ei osata ega taheta seda enam teineteisele pakkuda. Naine on nii hõivatud emarolliga, et mees lükatakse kõrvale. Tihti kolitakse lapse esimesteks eluaastateks isegi eraldi tubadesse magama. Ema veedab suurema osa ajast koos lapsega ja jagab ka oma hellust ja armastust lapsega. Õhtul, kui mees koju tuleb, on naine päevast väsinud ja mehega jagamiseks pole enam eriti midagi järele jäänud. Mehed hakkavad selle peale otsima puuduvaid elemente väljastpoolt kodu või siis sulgevad ennast oma sisemaailma, leppides olukorraga kui paratamatusega. Tihti ei suuda nad aga tekkinud olukorda välja kannatada ja lahkuvad kodust, et minna uude suhtesse, kus suure tõenäosusega kordub sama muster.
Nekrassovi järgi on harmooniline peremuster hoopis teistsugune. Kõige tähtsamal kohal meie elus peaksime olema meie ise, mitte meie erinevad rollid. Ja seda ei peaks segi ajama isekusega. Teisel kohal peaks olema paarisuhe. Naisel on oluliselt suurem roll hoida ja kanda paarisuhet. Juba kadunud Gunnar Aarma on öelnud, et mees on naise esimene laps ja see peaks jääma nii kogu eluks. Kolmandale kohale seab Nekrassov kodu, mis peaks olema korras ja puhas. Alles neljandale kohale paneb Nekrassov lapse. Miks? Sest kui kõik eelmised kolm on korras, on laps igal juhul õnnelik.
Hilistes 30ndates ja 40ndates naised on minu peamised kliendid, kes järsku hakkavad ärkama ja mõistma, et neil pole olnud aega elada elu iseenda jaoks ega areneda naisena. Soovitan naistele: ärge laske ennast suruda ühiskonna seatud normidesse. 20ndates ei ole mitte mingil juhul hädavajalik saada emaks. Meie 20. ja 30. eluaastad on imelised selleks, et õppida tundma iseennast, elu meie ümber ja mehi. Väga paljud naised kohtuvad oma elu armastusega alles 40. eluaastates.
Emaks võib saada ka 30ndates või 40ndates. Selles vanuses emaks saanud naised on ilusad, säravad, õnnelikud ja rahuolevad ning oskavad tõesti võtta kõik sellest imelisest rollist, kui see tuleb nende ellu õigel ajal. Ajal, mil pole tunnet, et oleme pidanud ohverdama iseennast ja oma suhteid laste nimel, ning oleme saanud teha rahu iseenda ja oma sisemaailmaga. Selleks ajaks oleme me tavaliselt ka majanduslikult kindlamas seisundis ja suudame lapsele pakkuda täielikku kohalolu, jäädes samas ikka iseendaks ja naiseks. Kui naine on elanud oma elu teadlikult ja hoidnud oma tervist, ei sea meie keha ühtki piirangut selleks, et saada emaks 40ndates.
Ühiskonna loodud hirmuenergiaga kaasaminek toob meile ainult kannatusi ega toeta meid tegelikult naisena mitte kuidagi. Teadlik naine valib emaks saada siis, kui on õige aeg tema, mitte ühiskonna jaoks.
Ma soovin väga, et kui olin veel 20. eluaastates, oleks keegi ka minule öelnud, et armas Katrin, oota veel mõned aastad. Õpi oma partnerit põhjalikult tundma, et mõista, kas olete valmis koos vähemalt järgmised 20 aastat perekonnana eksisteerima. See oleks andnud minu lastele ilusama lapsepõlve ja minule ilusama kogemuse olla ema ja abikaasa.
Autor: Katrin Silman
Allikas: www.tripurasundari.info
