Südamevaluga on see probleem, et tekib tunne, nagu see ei lõppeks kunagi. Sind vaevavad emotsioonid ja mälestused ja projektsioonid, ja just siis, kui tundub, et saad maha rahuneda, tabab sind järgmine laine. See üha kestab edasi.
Päev enne mu äralendu. Ta leidis uue elukoha ja kolib välja, kui mina olen San Franciscos. Ma ärkan üles sooviga, et seda päeva ei oleks, et ma saaksin selle oma elust minema pühkida. Kui ta on välja läinud, helistan Cherylile. „Ma vajan, et sa mulle tõdesid meelde tuletaksid,“ ütlen ma.
Ta käis aasta aega tuuril koos Oprah Winfreyga. Sõnast „tark“ ei piisa tema kirjeldamiseks. Vähesed suudavad tõde näha temast paremini, ja praegu vajan ma seda hädasti.
„Murtud süda päästab valla vanad hülgamiskogemused,“ ütleb ta. „See väike laps, kes seda koges – ta on olemas meis kõigis –, tunneb selle ees õudust. Selles vanuses on vanemad sinu jaoks kõik, ja hüljatud saamine võrdub surmaga.“ See paneb mind mõtlema. Mul on tunne, et kannatan ikkagi mina, mitte see ammu eksisteerinud laps. Aga tema jutus võib siiski olla oma tõde, isegi kui see puudutab vaid tühist osa kogu probleemist.
„Su sisemine laps peab teadma, et ta saab sind usaldada. Et sa saad hakkama. Ma räägin sulle, mida sa tegema pead. Iga kord, kui sul on väga valus, iga kord, kui sa lood dramaatilisi mõtteid tuleviku kohta, mine oma südamesse. Pane oma käsi südame peale ja ütle endale: „Ma hoolitsen sinu eest.“ Midagi muud ta ei vajagi.“
Kui ma telefoniga rääkimise lõpetan, teengi seda. Ma hoolitsen sinu eest, sa võid mind usaldada. Ma hoolitsen sinu eest. Ma hoolitsen sinu eest. Ma lähen jõusaali. Ma näen, kuidas üks mees kõvasti trenni teeb, ja ütlen talle: „Muljetavaldav.“ Me oleme varemgi kohtunud, aga pole juttu ajama hakanud. Ta tuleb minu juurde, naeratab, võtab telefoni välja ja näitab mulle jõusaali veebilehte.
„Vaata,“ ütleb ta. „See olen mina.“ Ta on valitud kuu liikmeks. Vasakul on pilt temast halvas vormis. Paremal praegune foto temast, kenasti musklis. „Muljetavaldav,“ ütlen ma taas. „Enda muutmine nõuab tööd,“ ütleb ta.
Ma vahin talle rumalalt otsa. „Kas sa võiksid seda korrata?“ „Enda muutmine, see nõuab tööd.“ „Nädala tsitaat, mees,“ ütlen ma talle. „Nädala tsitaat.“ Kui ma varem Cheryliga rääkisin, ütles ta: „Su süda on üks parimaid kogu planeedil.“
Ma üritasin seda seedida. Aga mida teha, et ma seda uskuma hakkaksin? Kas Jumal peab taevast alla tulema ja mulle seda pähe taguma? Või mõistan ma seda alles surivoodil?
Et uuesti sündida, pead kõigepealt surema. Ja see tundub tõesti surma moodi. Aga ma ei taha enam alavääristada seda, mida need, kellest ma lugu pean, minus näevad. „Kaitse oma südant,“ ütles ta. „Anna sellele, mida see vajab.“ Seda ma teen. Ükskõik mida see ka ei nõuaks. Ma teen seda.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
