Tartu maleva noorteinstruktor jagab oma mõtteid ja kogemusi vabatahtlikutöö võlust ja valust Uus-Meremaal ja Keenias
Sõnal “vabatahtlik” on eesti keeles veidi veider kõla. Teatavasti mõeldakse selle all töid-tegemisi, mille eest tasu ei maksta ja motivatsioon tegutseda tuleb millestki muust. Kas see tähendab seda, et need inimesed, kes kuskil vabatahtlikena kaasa ei löö, teevad peaaegu kõike kohustuslikuna ja vastu oma vaba tahet? Kas tahan võimatut, kui tahangi elus teha peaaegu et ainult neid asju, mida ma ise tõepoolest tahan? Miks meil on kusagil kuklas teadmine, et töö peab olema midagi rasket ja ebameeldivat, mis tuleb ära teha? Samas on ilmselge, et me ei tee eriti hästi ega südamega seda, mida me tegelikult ei taha teha. Ja vastupidi.
Uute kogemuste jahil
Minule on viimastel aastatel olnud võtmeküsimuseks, kuidas leida ise üles need valdkonnad, milles ma tõesti tahan tegutseda, ja kuidas aidata teistel sedasama teha. Olen aastaid olnud vabatahtlikkusega seotud Kaitseliidus. Seegi kõlab emakeeles vastuoluliselt – seotud vabatahtlikkusega. Olen püüdnud end kursis hoida vabatahtlikkusega Eestis laiemalt. Ka olen osalenud vabatahtlikuna paljudes projektides.
Piiride tõmbamine vabatahtlikkuse ja mittevabatahtlikkuse vahel on minu arvates võimatu, seega olen teinud seda, millesse olen uskunud. Mõelnud ja uurinud, kuidas vabatahtlikkus teistes riikides on üles ehitatud. Mõtlemisest olen jõudnud välja selleni, et käinud erinevates riikides vaatamas, kogemas ja õppimas, kuidas vabatahtliku elu välja näeb ning mis eri ilmanurkadest pärit inimesi motiveerib. See on andnud võimaluse mõelda laiemalt aitamise tähendusele ja kahepoolsele kasule, vaadata iseenda tegemisi distantsilt ning mõelda ausalt, mis on nende mõte ja tähendus. Sissejuhatuse aus kokkuvõte oleks: ma ei läinud pooleks aastaks laia ilma eesmärgigakedagi aidata. Läksin iseenda ja kogemuste kogumise pärast.
Uus-Meremaa: vabatahtlikud ja loodus
Uus-Meremaa oma mitmekesise looduse, rahvusparkide ja mägedega on olnud alati paik, kus olen igatsenud ringi rännata. Töötasin seal kolm kuud vabatahtlikuna vanimas ning oma kolme vulkaani ja selgete mägijärvede poolest tuntud Tongariro rahvuspargis. Meid oli kümmekond vabatahtlikku – kõik eri maadest, mõned ka kohalikud, mina tänavu ainukesena riigist, kus inglise keelt emakeelena ei kõnelda. Meid õpetati mägedes hakkama saama nii iseenda kui ka matkajatega ning meie tööks oli mägimajade ja rahvuspargis matkavate rändurite eest hoolitsemine.
Ma pole varem elus nii lühikese aja jooksul nii palju erinevaid asju õppinud: lume alt inimeste päästmist ja opossumite püüdmist, helikopterile koorma laadimist ja ilmaennustamist. Vastuoluline oli see aeg ka ses mõttes, et minu rikkuseks said maailmapilti muutvad jutuajamised erinevaist maailma paikadest pärit ränduritega, kel näod põlenud ja silmis segatud uute kogemuste janu seniste elukogemustega.
Sellele vastukaaluks olid pikad tunnid iseendaga mägedes rännates ja maailma äärel jalgu kõlgutades, ette- ja tahapoole vaadates ning mõeldes. Või mitte midagi tehes, vaid lihtsalt olles. Vabatahtlikkus Uus-Meremaal on seotud valdavalt loodusega. Kohalikud on oma eripalgelise looduse ning floora ja fauna üle äärmiselt uhked. Väga paljud kohalikud käivad nädalavahetustel looduses ja rahvusparkides abis jõukohaseid töid tegemas. See on heaoluühiskonna rohkem kui loomulik osa.
Keenia: kalast ja õngest
Teine koht, kus kolm kuud elasin ja töötasin, oli Keenia – südasuvine Aafrika riik, mille lääneosas 30 000 elanikuga Shianda külakeses ma algul sõpradega ja lõpuks üksi kohaliku organisatsiooni Western Focus Community Organisation (WEFOCO) heaks midagi teha püüdsin. “Püüdsin” on õige sõna, sest aitamine nii võõras kontekstis võib hoopis karuteeneks osutuda. Sinna piirkonda mineku põhjuseks oli see, et kohalikel endil oli aasta tagasi asutatud oma kogukonda teeniv organisatsioon WEFOCO, mis pole sealses kontekstis üldse mitte tavaline (http://www.wefoco.org).
Tahtsin aidata neid, kes ise ennast aitavad. Tajusin sageli, et teatud liiki abi – asjade toomine välisriikidest, millegi ära tegemine kohalike eest – õpetab kohalikele abitust ja abi ootamist. Teada-tuntud kala ja õnge lugu sai mulle esimest korda reaalsuseks. Kohalik organisatsioon on alles algusjärgus ja seepärast püüdsime aidata kohalikel eestvedajatel mitmeid töövaldkondi käima lükata. Neil on 23 naistegruppi, kes üritavad tegelda oma piirkonnas erinevate projektidega – näiteks banaane või kanu, maisi või suhkruroogu kasvatada -, et ühiselt peresid elatada. Korraldasime seminare nende poolt soovitud teemadel: hügieen, toit, esmaabi. Aitasime organiseerida küla eri piirkondades HIV-testimisi. Ka olid organisatsiooni kohalikud juhid on välja selgitanud lapsed ja pered, kel kõige keerulisem olukord.
Käisime koos abilistega neis peredes ja aitasime jõudumööda toidu, kanade ja riietega. Sealses piirkonnas on HI-viiruse kandjate protsent elanikkonnas ligi 15, seega paljud lapsed, kelle vanemad on juba surnud, elavad omapäi või vanavanematega, kes aga ei ole enam võimelised nende eest hoolitsema.
Meie üheks põhiliseks tööks kujunes laste kooli saatmine. Keenias on koolivorm kohustuslik ja paljudel lastel jääb hariduse saamine lihtsalt selle taha, et nende lähedased ei suuda neile koolivormi ega õpikuid muretseda. Seda liiki aitamine tundus mulle kõige tõhusam: laps saab võimaluse hariduse omandamiseks ja see, kas ja kuidas ta seda võimalust kasutab, on tema enda teha. Sellist kooliskäimise tahet pole ma mitte kusagil mujal kohanud. Iga laps, ka kõige väiksem ja kõige kaugemast külanurgast, teab, et õppimine on peaaegu ainus, mis aitab tal tulevikus paremini hakkama saada.
Hariduse vägi
Olen haridusse ja selle muutvasse väesse uskunud ka varem, aga nüüd usun veel kindlamalt, sest suhtlesin üheaegselt haritud noortega, kes saavad hakkama nii enda kui ka lähedaste toitmise ja aitamisega, ning nendega, kel pole olnud võimalust kooli minna. Vahe oli üüratult suur. Maailma ma muuta ei kavatsenudki, ka mitte AIDSi ravimit leiutada, nagu mõned kodumaised skeptikud oletasid, aga mõne väikese inimese koolisaatmine on tema maailma muutumine küll ja võimalus selles kaasosaline olla muutis samaaegselt ka minu isiklikku maailma. Vahel oli raske ka, eriti siis, kui olin ainus valge inimene paljude kilomeetrite ulatuses (Keenias, muide, mõõdetakse kaugust kas ajas – “elan 3 tunni kaugusel” – või rahas – “sõidan täna 50 šillingi kaugusele oma sugulasele külla”). Tunne, et keegi ei mõista mind ja vastupidi – sealsete mõtteviis on meie omast arusaamatult erinev. Pidev tähelepanu ja kaugeltki mitte alati positiivne. Oskamatus valida, mille tegemine on kõige tähtsam, ja arusaamine, et see võibki osutuda elu ja surma küsimuseks.
Pettumine nendes, keda usaldasin. Elus esimest korda alandatusest nutmine. Loomulikult salaja (kohalikud naised käivad nutmas suhkruroos, aga nii suur mu meeleheide õnneks kordagi ei olnud, sest suhkruroos elavad mürgised mambad). Teadmine, et pead ise hakkama saama… Või siis ei saagi hakkama. Olen kõik need väärtuslikud kogemused endasse kokku kogunud ega vahetaks neid mitte millegi vastu maailmas. Õppisin ütlema “ei” asjadele, mida ma teha ei taha. Põhjuseks kindel arusaamine, et vastumeelselt tehtud asjad ei tule kasuks mulle endale ega teistele. Nina maast tõstmine ja maailma ning kaasinimeste nägemine aitab iseennast ja oma tegemisi paremini mõista. Vaba tahe on väärt relv, aga me kasutame seda liiga vähe. Ja vahel teadmatusest valesti. Aitamine on alati lubatud. Aga õnge, mitte kalaga.
Loo autor on Mirjam Link, Tartu maleva noorteinstruktor
