Budistlikud õpetused räägivad ego puudumisest. Võib olla raske mõista, millest on õigupoolest jutt? Ent kui õpetused puudutavad närvihädasid, tunneme end otsekohe koduselt. See teema on meile tõepoolest arusaadav. Kuid ego puudumine? Kui püüame taluvuse piirini jõudes seda kohta põhjalikult tundma õppida (mitte sellele järele anda ega seda eemale tõrjuda), siis kalkus meis lahustub. Esilekerkiva energia jõud muudab meid pehmeks, tulgu see energia siis vihast, pettumusest või hirmust. Kui energia ei koondu ühte kindlasse suunda, tungib see meie südamesse ja avab meie hinge. Nii avastamegi ego puudumise. Kõik meie tavasepitsused lagunevad koost. Taluvuse piirini jõudmine on otsekui ukse avamine terve mõistuse ja tingimusteta inimliku headuse maailma. See pole takistuste või karistuse osaliseks saamine.
Kõige kindlam ja viljakam on selles suunas liikumist alustada formaalse meditatsiooni ajal. Padjal istudes õpime energiale mitte järele andma või seda maha suruma. Ja saame tunda, mida tähendab, kui laseme sel lihtsalt olla. Seepärast ongi nii kasulik iga päev mediteerida ning ikka ja jälle oma lootuste ja hirmudega sõbraks saada. Nii külvame seemne, mis võimaldab meil igapäevakaoses paremini ärkvel püsida. See ärkamine on järkjärguline ja aina suurenev, ent just nii see läheb. Me ei mediteeri, et saada headeks mediteerijateks. Me mediteerime, et oma elus rohkem ärkvel olla.
Esimese asjana hakkame mediteerides nägema, mis toimub. Kuigi me veel põgeneme ja soovidele siiski voli anname, näeme oma tegemisi nüüd selgelt. Võiks arvata, et selline selge pilt muudab ebasoovitava otsekohe olematuks, kuid nii see pole. Üsna pikka aega me vaid näeme kõike selgelt. Emotsioonidele voli andmine ja nende maha surumine hakkavad end ammendama just sel määral, kui palju soovime neid märgata. Ammendumine pole päris sama, mis kadumine. Asemele kerkib avaram, üldisem, valgustunum vaade.
Kuidas saaksime püsida tasakaalupunktis voliandmise ja mahasurumise vahel? Tunnistagem hinnangut andmata kõike, mis esile kerkib, laskem mõtetel lihtsalt hajuda ja pöördugem seejärel tagasi olevikuhetke avatusse. Just seda me meditatsiooni ajal õigupoolest teemegi. Meil tekib igasuguseid mõtteid, kuid nende mahasurumise või nende võimusesse sattumise asemel me tunnistame neid ja laseme neil minna. Ja pöördume tagasi lihtsalt kohaloleku juurde. Sogyal Rinpoche on selle kohta öelnud, et me „toome lihtsalt oma mõttemeele koju tagasi“.
Mõne aja möödudes muutub meie suhe igapäevaelu lootuste ja hirmudega samasuguseks. Lakkame iseenesest võitlemast ja lõdvestume. Lõpetame kõnelused endaga ja pöördume tagasi olevikuhetke värskusesse.
Selline seisund kujuneb aegamööda ja eeldab kannatlikkust. Kui kaua selleks aega kulub? Ütleksin, et kogu ülejäänud elu. Me avaneme pidevalt ja aina enam, õpime juurde, ühendume üha rohkem inimkannatuste ja inimtarkuse sügavustega, saame neid mõlemaid põhjalikult ja täielikult tundma ning kujuneme armastavamateks ja osavõtlikumateks inimesteks. Ja õppetunnid jätkuvad. Alati on, mida õppida. Me pole lihtsalt end mugavalt tundvad lubjakad, kes on kõigele käega löönud ega näe enam milleski väljakutset. Kõige üllatavamatel hetkedel astume neile marukoertele siiski vastu.
Allikas: Pema Chödron „Kui kõik variseb kokku“, kirjastus Pilgrim
