Budistlikud õpetused räägivad ego puudumisest. Võib olla raske mõista, millest on õigupoolest jutt? Ent kui õpetused puudutavad närvihädasid, tunneme end otsekohe koduselt. See teema on meile tõepoolest arusaadav. Kuid ego puudumine? Kui püüame taluvuse piirini jõudes seda kohta põhjalikult tundma õppida (mitte sellele järele anda ega seda eemale tõrjuda), siis kalkus meis lahustub. Esilekerkiva energia jõud muudab meid pehmeks, tulgu see energia siis vihast, pettumusest või hirmust. Kui energia ei koondu ühte kindlasse suunda, tungib see meie südamesse ja avab meie hinge. Nii avastamegi ego puudumise. Kõik meie tavasepitsused lagunevad koost. Taluvuse piirini jõudmine on otsekui ukse avamine terve mõistuse ja tingimusteta inimliku headuse maailma. See pole takistuste või karistuse osaliseks saamine.
Kõige kindlam ja viljakam on selles suunas liikumist alustada formaalse meditatsiooni ajal. Padjal istudes õpime energiale mitte järele andma või seda maha suruma. Ja saame tunda, mida tähendab, kui laseme sel lihtsalt olla.
