Robin S. Sharma selgitab oma raamatus „Perekonna tarkused mungalt, kes müüs maha oma ferrari“, kuidas elada oma elu nii, et surmatunnil ei tuleks midagi kahetseda.
Kui ma saaksin võimaluse elu uuesti alustada, võtaksin ma asju rahulikumalt. Oleksin valmis tegema rohkem rumalusi kui eelmisel rännakul. Roniksin rohkem mägedes, ujuksin rohkemates jõgedes, vaataksin rohkem päikeseloojanguid. Mul oleks rohkem tõelisi muresid ja vähem kujutletavaid. Muidugi on mul olnud imelisi hetki, aga kui ma saaksin uuesti alustada, oleks neid rohkem. Tegelikult ma püüaksingi elada hetkede kaupa, üks teise järel. Ning ma korjaksin rohkem karikakraid. Nadine Stair, 89aastane
Enamus inimesi ei saa elu mõttest tegelikult enne aru, kui surema hakkavad. Ning siis, oma surelikkusele silma vaadates, avastavad nad elu sügavama tähenduse ning märkavad, millest nad end ilma on jätnud. Elu võib olla üsna julm. Sageli ei näita ta oma kingitusi enne, kui päris lõpus. Kui oleme noored ja kogu elu on alles ees, lükkame elamist aina edasi. „Järgmisel aastal veedan ma rohkem aega looduses, naeran rohkem, armastan rohkem. Järgmisel aastal veedan ma rohkem aega lastega ja loen häid raamatuid. Aga praegu on mul liiga palju tegemist ja liiga palju kokkusaamisi.“ Standardne meie aja laul. Olen aru saanud, et kui sina oma elust ei hooli, ei hooli tema sinust ka. Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud ja enne kui arugi saad, on elu otsas. Mõte peaks olema selge – lõpeta elamine nii, nagu oleks elu midagi enesestmõistetavat. Hakka elama teadlikult. Ava silmad ja hakka tegutsema, et su elu oleks palju rikkalikum, just selline, nagu sa oled südames tahtnud. Tänasest alates hakka oma elu elama nii, et see oleks just selline, nagu sa surivoodil sooviksid. Nagu ütles Mark Twain: „Ela nii, et sinu matustel nutab isegi hauakaevaja.“
Me elame veidras maailmas. Raketi saame kohale saata juuksekarva täpsusega, kuid üle tänava uut naabrit tervitama mindud ei saa. Veedame rohkem aega televiisori ees, kui oma lastega suheldes. Räägime, et soovime maailma muuta, kuid ennast muuta ei soovi. Ja kui kord jõuavad kätte loojanguaastad ja me lubame endal natukenegi sügavamalt järele mõelda, avastame rõõmuhetki, millest oleme end ilma jätnud, lahkeid ande, mida oleksime võinud pakkuda, ja inimese, kes me oleksime võinud olla. Kuid siis on liiga hilja. Selleks ajaks, kui enamus meist elu jaoks üles ärkab, on aeg puhkama heita. Olen tänulik, et minu ärkamine saabus varem.
Olin teel San Franciscosse, et ühel high-tech konverentsil kõnelda BraveLife.com´i eduloost. Peaaegu pidin lennukist maha jääma, kuna metsik lumetorm oli halvanud kogu linnaliikluse. Lõpuks lennukis, seadsime end koos kahe äripartneriga esimeses klassis mugavalt sisse, käes klaasid väga head veini, ning hakkasime oma presentatsiooni arutama. Umbes kolmekümne minuti pärast tundsin, et olen pikast kontoripäevast väsinud, vabandasin teiste ees ning jäin tukkuma.
Järsku äratas mind kapteni hääl, mis teatas läbi valjuhääldi: „Ilm on praegu tõsiselt halb ning näib, et läheb veel hullemaks. Palun kontrollige, et turvavöö oleks korralikult kinni ning tõstke kandikulauakesed üles.“ Tuttav teadaanne. Ehkki kapten püüdis rahulikult rääkida, reetis ta hääl ärevust ning mulle tundus, et asjad võivad tegelikult hullemad olla. Süda hakkas peksma, kui kapten jätkas: „Tundub, et ilm esitab meile siin piloodikabiinis tõelise väljakutse. Veel kord, hoidke turvarihmad kinni ning me anname teile tormi kohta uut informatsiooni niipea, kui rohkem teada saame.“
Järgmiseks kustusid kõik salongi tuled ning tööle hakkas avariivalgustus. Lennuk hakkas tugevasti vappuma, põrandale lendas taldrikuid. Turbulents, mis alguses oli tundunud talutav, muutus peagi nii ägedaks, et ma tundsin tugevat iiveldust. Vaatasin oma äripartneri Jacki nägu – tal oli noore Warren Beatty välimus ning kodus kaks väikest last just nagu minulgi. Tavaliselt oli ta suutnud viisakaks jääda ka stressirohketes olukordades, kuid seekord oli olukorra õudus ta endast välja viinud, nii et ta hakkas õhku ahmima. Jack haaras rutakalt mu käe järele ning suutis öelda seitse sõna, mida ma kunagi ei unusta: „Catherine, ma arvan, et me kukume alla.“
Raske on kirjeldada, mida ma tundsin järgnevate minutite jooksul. Teadsin, et Jackil oli õigus, kuid imelikul kombel valdas mind rahu ja leppimise tunne. Pigistasin kõvasti ta kätt ja sulgesin silmad. Ning mõtlesin oma lastele. Julgus kippus kaduma, kui nägin vaimusilmas Porteri naeratavat nägu. Meenutasin ta esimesi sõnu ning esimesi samme. Nägin, kuidas ta puu otsa ehitatud onnis, mille Jon talle tagahoovi üles pani, naerab ja pähklivõiga porgandit närib. Ta rääkis ikka, et just neid asju süües tuleb temast suureks saades superkangelane. Nägin, kuidas naeru kihistav Sarita voodis üles-alla hüppab ja täiest kõrist lastelaulukesi leelutab. Ja siis nägin Joni lesimas tagumisel terrassil grillahju kõrval (mida ta väitis rohkem armastavat kui mind), käes jääkülm sidruniviiluga Corona. Peaaegu aegluubis jooksis mu silme eest läbi ainus puhkusereis, mille me koos perega tegime – Kanadas Kaljumäestikus. Ning huvitav asi – kogu selle aja, mil need sajad mõtted enne lennuki allakukkumist mu peast läbi kihutasid, ei mõelnud ma kordagi iseendast või oma tööst. Ilmselt on tõsi, mida kõige targemad meie hulgast sajandeid on väitnud: elu lõpul sa avastad, et kõik see, mida sa tähtsaks pidasid, on tegelikult väike ja tähtsusetu, ning kõik need asjad, mida sa pidasid väikeseks ja tähtsusetuks, on tegelikult suured ja olulised.
Sel oma elu ühel raskeimal hetkel, seistes surmaga silmitsi, ei mõelnud ma rahale, autole ega sellele tiitlile, mis seisis mu nimekaardil. Mulle ei tulnud meeldegi firma kasum ega minust tehtud ajakirja kaanefotod. Ainus, mis mul meeles mõlkus, oli mu pere. Ja kui väga ma neid armastasin, kuidas ma neid igatsesin, kuidas ma kahetsesin, et neile rohkem aega ei pühendanud. Isa armastas öelda, et ta pole veel kunagi näinud, et matuserongis surnuauto järel mõni suur kaubaauto sõidaks. Ta tahtis sellega muidugi öelda, et kui palju sa ka elu jooksul varandust ei koguks, kaasa ei saa midagi võtta. Ainsad, mis meiega jäävad, on meie mälestused Asjadest, Mis On Tõeliselt Tähtsad. Oma surelikkuse palge ees mõistsin ma lõpuks: kõige olulisem on mu pere.
Katkend on pärit kirjastuse poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust „Perekonna tarkused mungalt, kes müüs maha oma ferrari“.
