Kurtmine ja halvakspanu: millele reageerid teistes, seda tugevdad eneses

Kaasaja ühe oluliseima vaimse õpetaja Eckhart Tolle raamat “Uus maailm” seletab lahti, kuidas ego poolt tagakihutatud meel hoiab inimest tagasi ning tekitab probleeme nii iseenda ja maailma mõistmisel kui ümbritsevatega suhtlemisel.

Üks ego meelisstrateegiaid enda tugevdamisel on kurtmine. Iga kaebus on mõttemeele loodud väike lugu, millesse sa täielikult usud. Pole tähtis, kas kurdad kuuldavalt või ainult oma mõttes. Mõned egod, millel pole ehk suurt millegi muuga samastuda, peavad üsna lihtsalt vastu pelgalt kurtmise varal.

Kurtmine, eelkõige teiste inimeste üle, on sellise ego haardes harjumuspärane ja muidugi alateadlik: sa ei tea, mida teed. Sageli on sellise käitumismustri osaks inimestele negatiivsete mõtteliste siltide kleepimine, olgu otse näkku öeldes või pigem teistele rääkides või isegi neist mõeldes. Sedasorti sildistamine ning ego vajadus olla õige ja teiste üle võidutseda väljendub tooreimal kombel sõimamises: “jobu, värdjas, lits” – kõik need on lõplikud arvamused, millega pole võimalik vaielda. Alateadlikkuse skaala järgmisel astmel asuvad karjumine ja kisamine ning sealt edasi on vaid sammuke füüsilise vägivallani.

Halvakspanu on kurtmise ja inimeste mõttelise sildistamisega kaasas käiv tunne, mis lisab egole veelgi jõudu. Halvakspanu väljendab kibestumust, meelepaha, solvumist või haavumist. Sa paned pahaks teiste inimeste ahnust, ebaausust, eetilisuse puudumist, seda, mida nad teevad, mida nad teinud on, mida ütlesid, mille jätsid tegemata, mida nad oleks pidanud või poleks pidanud tegema. Egole see meeldib.

Andestamata mitteteadvust teistes, muudad sa selle nende identiteediks. Kes seda teeb? Sinu mitteteadvus, ego. Mõnikord ei eksisteerigi seda “viga”, mida kellegi juures märganud oled. Tegemist on täieliku väärtõlgendusega, projektsiooniga, mille mõttemeel esile kutsub, sest tal on kalduvus näha vaenlasi ning esitada ennast õige ja kõrgemalseisvana. Mõnikord on viga küll olemas, kuid (kohati kõike muud välistavalt) sellele keskendudes võimendad sa seda. Ning millele reageerid teistes, seda tugevdad eneses.

Teiste egole reageerimata jätmine on üks tõhusamaid viise mitte ainult oma ego ületamiseks, vaid ka inimeste kollektiivse ego lõhustamiseks. Kuid sa saad reageerimata jätta ainult siis, kui mõistad, et kellegi käitumine tuleneb egost ja on inimeste kollektiivse väärtalitluse väljenduseks. Kui mõistad, et selles pole midagi isiklikku, puudub ka sundus reageerida, nagu oleks. Egole reageerimata jättes võid teistes sageli esile tuua meelteselguse, mis on tingimatu, vastandina tingitud teadvusele.

Mõnikord tuleb astuda praktilisi samme, kaitsmaks end sügavalt ebateadlike inimeste eest. Seda saab teha neid oma vaenlasteks muutmata. Kuid su parimaks kaitseks on siiski teadlikkus. Kellestki saab vaenlane, kui isikustad ebateadlikkuse, milleks on ego. Reageerimata jätmine pole mitte nõrkus, vaid tugevus. Teisiti öeldes on reageerimata jätmise puhul tegu andestamisega. Andestada tähendab mööda vaadata, õigemini läbi vaadata. Sa vaatad läbi ego, et näha igas inimolendis tema põhiolemusena leiduvat meelteselgust.

Egole ei meeldi kurta ega tunda halvakspanu mitte ainult teiste inimeste, vaid ka olukordade suhtes. Olukorraga saab käituda nagu inimesega – muuta ta vaenlaseks. Tagamõtteks on alati: nii ei tohiks juhtuda, ma ei taha siin olla, ma ei taha seda teha, mind koheldakse ülekohtuselt. Ja ego suurimaks vaenlaseks on muidugi olevikuhetk ehk elu ise. Kurtmist ei tohi segamini ajada veast või ebakohast teada andmisega – seda tehakse millegi heastamiseks. Ning kurtmisest loobumine ei pea tähendama kehva kvaliteedi või käitumisega leppimist. Ei ole egoistlik öelda restoranis kelnerile, et supp on külm ja vajab soendamist – kui jääd neutraalsete faktide juurde. “Kuidas te julgete mulle külma suppi serveerida …” See on kurtmine. Selles sisaldub “mina”, kellele meeldib end isiklikult külmast supist solvatuna tunda ja kes püüab olukorrast viimast võtta, “mina”, kellele meeldib teiste eksimustele tähelepanu juhtida.

Kurtmine on ego, mitte muutuse teenistuses. Mõnikord on selge, et ego ei soovigi muutust, vaid tahab kurtmist jätkata. Proovi seda häält oma peas tabada, õigemini märgata, võibolla samal hetkel, kui see millegi üle kurdab, ning mõista selle tõelist olemust: see on ego hääl, lihtsalt tingitud mõttemuster, üks mõte. Kui märkad häält, siis taipad, et sa ise pole mitte see hääl, vaid keegi, kes on häälest teadlik. Õigemini teadlikkus, mis on häälest teadlik. Taustal on teadlikkus. Esiplaanil on hääl, mõtleja. Nii vabaned sa egost, vabaned täheldamata mõttemeelest. Hetkest, mil saad teadlikuks egost eneses, pole see tõtt-öelda enam ego, vaid lihtsalt vana, tingitud mõttemuster.

Ego viitab ebateadlikkusele. Teadlikkus ja ego koos eksisteerida ei saa. Vana mõttemuster või mentaalne harjumus võib küll püsida ja vahel taasilmuda, sest selles peitub inimeste kollektiivse alateadvuse tuhandete aastate hoog, kuid see nõrgeneb iga äratundmisega.

Reaktiivsus ja pretensioonid

Halvakspanu on küll sageli kurtmisega kaasnev tunne, kuid seda võib saata ka tugevam emotsioon – näiteks viha või mõni teine ärritatuse vorm. Nii saab kurtmine kõrgema energeetilise laengu. Kurtmine muutub reaktiivsuseks, mis on veel üks ego viise end tugevdada. Leidub palju inimesi, kes ootavad alati järgmist asja, millele reageerida, mille peale pahandada ja millest end häirituna tunda – ning nad leiavad selle alati üpris kiiresti. “See on kohutav,” ütlevad nad. “Kuidas sa julged …” “Ma panen seda pahaks.” Nad sõltuvad ärritusest ja vihast, nagu mõni teine sõltub mõnuainetest. Sel kombel ühele ja teisele asjale reageerides kinnitavad ja tugevdavad nad oma enesekujutlust.

Kestvat pahakspanemist nimetatakse pretensiooniks. Pretensiooni omada tähendab pidevalt “vastu” olla, mistõttu moodustavadki pretensioonid olulise osa paljude inimeste egost. Kollektiivsed pretensioonid võivad rahvuse või suguharu teadvuses püsida sajandeid ning toita lõputut vägivallatsüklit.

Pretensioon on tugev negatiivne tunne, mis seondub (mõnikord kauges) minevikus aset leidnud sündmusega. Seda hoiavad elus sundmõtlemine ja mida-keegi-mulle-tegi- või mida-keegi-meile-tegi-loo korduv valjuhäälne või omas peas jutustamine. Pretensioon nakatab sinu elu teisigi valdkondi. Näiteks võib pretensioon või sellele mõtlemine moonutada sinu arusaama mõnest praegusel hetkel toimuvast sündmusest või mõjutada sinu käitumist või suhtlemist kellegagi praegusel hetkel. Piisab ühest suurest pretensioonist, et nakatada ulatuslikku osa sinu elust ning hoida sind ego haardes.

Nõuab ausameelsust, et mõista, kas varjad ikka veel eneses mõnd pretensiooni ja kas sinu elus leidub keegi, kellele sa pole täielikult andestanud, keegi “vaenlane”. Kui nii, siis tuleb oma pretensioonist teadlikuks saada nii mõtte kui ka tunde tasandil. Teisisõnu: ole teadlik mõtetest, mis seda elus hoiavad, ning tajutunnet, mis on keha reaktsiooniks neile mõtetele. Ära püüa pretensioonist loobuda. Loobuda või andestada püüdmine ei toimi. Andestamine leiab aset loomulikult, kui mõistad, et pretensiooni eesmärk on üksnes võltsi enesekujutluse tugevdamine, ego säilitamine. See arusaam on vabastav. “Andesta oma vaenlasele” räägivad sisuliselt ühe peamise egokeskse struktuuri lõhkumisest inimese mõttemeeles. Minevikul ei ole võimu takistada sinu kohalolekut olevikuhetkes. Seda võib teha üksnes sinu pretensioon mineviku suhtes. Ja mis on pretensioon? Vanade mõtete ja tunnete pagas.

Allikas: Eckhart Tolle “Uus maailm”, kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Külluse teadvus: raha annab külluse tunnet, puuduse tunnet tekitab inimene ise

Suhe küllusega: kuidas lubada rahal oma ellu tulla?

Seitse tarkusetera küllusest, mida võiksid igapäevaselt meeles hoida

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.