Mina isiklikult arvan, et väga kallis vidin ei ole vajalik, piisab kui saab kõik vajalikud funtsioonid täidetud ja natuke netis ka surfatud. Minu lapsel oli kunagi 1-3 klassini üks telefon ja selle hind oli 59 EUR, kõik vajalik sai tehtud. Aga samas igaüks otsustab ise, mis põhimõtte järgi ta oma lapsele telefoni ostab – mõni tahab just kallimat, mõni odavamat. Kedagi hukka ei ole mõtet selle pärast mõista. Hoopis olulisem on see, mis väärtused me sellega lapsele kaasa anname. Kallima telefoni omanik ei ole tänu sellele telefonile parem ja odavama omanik selle tõttu halvem inimene. Kui lapsed sellest aru saavad, siis ei ole üldse oluline, kes millise telefoniga ringi liigub. See on koht, mis oleneb just lapsevanematest, kes oma lastele põhiväärtusi edasi annavad ning piisavalt selgitavad, et läbi nende vidinate ei anta hinnanguid inimesele.
See teema võib meie kui täiskasvanute jaoks tunduda tühise pisiasjana, aga laste arenev psüühika on selliste asjades suhtes väga tundlik. Kõik me soovime, et meie lapsed kasvaks ja areneks mõnusas keskkonnas, aga selline vahettegemine tekitab pingeid ja alaväärsustunnet ning selle pinnalt võib klassis tekkida erimeelsusi ning tundeid, mis on kokkuvõttes kõigi klassi laste jaoks halb, kaasaarvatud ka neile, kellele ostetakse kõige kallimad asjad.
Pealkirjas püstitatud küsimus ei ole tegelikult kõige tähtsam, oluline on see, kuidas me oma lapsi koos või ilma nende vidinateta kasvatame. Enamus meist õnneks siiski teab, et asjad ei määratle inimest, vaid teod, mida inimene teeb ja mõtted, mida ta mõtleb, loevad.
Autor: Rain Siemer
