“Kasutaks selle aja, mil maailm on pandud ooterežiimile, tsiviliseerituse inventuuriks. Kas senini tormav, sõdiv, solvav, haiget tegev – nii loodusele, lähedastele ja ka iseendale – inimühiskond on ikka tsiviliseeritud? Praeguse globaalse suursündmusega peatus ülemäärane läbuelu ja pillerkaar. Imperatiivselt oleme “pöördunud koju”. On loodud võimalus mõelda, süveneda, analüüsida, ehitada uusi visioone ja tulevikumälestusi, vaadata asjade, lähedaste ja enese sisse,” arutleb Igor Volke ja vaatab maailma eriolukorra suuremat pilti.
Olen küpses eas ja täna võin vaadata mõningase üldistusega möödunule ja mööduvale. Olen sündinud 1950. aastal ja saan öelda, et mind ja mind ümbritsevaid põlvkondi mõjutasid kolm filmi, kinematograafia toodet, kolm kultuurisignaali, millised valgustasid meie vaimu küpseva (mis aga ei jõudnudki küpseda) sotsialismi tingimustes.
Need olid USA komöödia “Meeletu, meeletu maailm” (lasti ekraanile kui kodanliku maailma sarkastiline komöödia autodega meeletult kihutavast ühiskonnast), mida ihaldati, kuid mida ei arvatud kunagi saavutavat. Teine oli “Helisev muusika”, romantiline, inimlikust soojusest ja hingelisusest kantud muusikaline (ja lai ekraan!) lavateos, mida käidi ja käidi vaatamas kui kaotatud süütust ja sentimentaalsust. Kolmas oli “Viimne reliikvia”, meie enda ajaloost ja sisetunnet tabav, realiseeritud auslapselik “Põgene vaba laps!”, “Igal võitleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl”, “Meie reliikvia on vabadus!”, “Kes te olete, Gabriel? – “Olen aadlipreilide röövija” – need mõttejupid, maastikud ja pisierootilised episoodid võtsid kokku meie hingesopis toimuva ja kõlbaksid parima kultuurisemiootilise õpiku näideteks.
Milleks selline sissejuhatus? Aga selleks, et aeg on sobiv.
Vaadata tagasi, endasse, ümbritsevasse ja tulevasse – seda enam, et aega anti nüüd kõigile, kohustuslikus korras ja mõõtmatult. Enne kui mõõt kehtestatakse, kaalun mõningaid mõtteid ja jagan, otsides mõttekaaslasi. Kuna pole ma konformismisulane püsivalt olnud, vaid sunduse tingimustes, siis jagan mõningaid mõtteid, mis kaua mõlguvad, kuid nüüd tunduvad jagamisküpsed, sest aeg on ligi.
Pole ma moralist ega puritaan, ulmefänn ega elumees. Elu mees aga küll ja sestap tahan jagada mõnda mõtet meeleparandusest. Meeletu, meeletu maailm jäi meelde noist kuuekümnendaist ja nägemise meeletusanalüsaator teravnes sedamööda, kui omandasin majanduse planeerimise eriala Tipikoolis, kus selginesid kapitalimaailma ja sotsialismi ähmastatud konformeeritud kontuurid, mõlemad oma plusside ja miinustega. Sealt pärineb tänaseni töötav maailmavaateline põhi, mida sai rikastada suur- ja uususuliste hoiakute, loodus- ja ühiskonnateaduslike teooriatega ning päästeteenistuses ilmutatud ilu- ning ilmaeluliste kogemustega. Sedamööda minus formeerus anomalistik – keskkonna ja inimmõistatuste vaatleja, andmekoguja ja uurija.
Praeguse perioodi plussid
(Esialgu süstematiseerimata, kodus kohvitassi taga ja kuulates Võitjat Krooni ehk Victor Crone’i “Storm’i”)
Kaua tundus, et maailmas on midagi tõsiselt korrast ära – kui nõukaajal oli kõigile mõistetav metafoorne Taani printsi ütlus: “Taani riigis on miski mäda”, siis nüüd laienes see kogu maailmale. Evangelistide ja fundamentalistide viimse aja hirmutused ja ähvardused muutusid nii mõistetavaks ja tõenäolisteks, veel enam siis, kui “imevate laste suust pead sina tõde kuulma” ilmutas end Greta suu läbi ÜRO kõnepuldis. Islam ja selle äärmuslus, kristlik konservatism vikerkaarevõitlustes, ilmalik utilitarism ja edukus, kasu ja “mina ka!” saamahimu olid saavutanud sellise ulatuse, sellised pöörded, sellised mahud, et tekkis soov samuti öelda – palun peatuge, oodake, tuleb järele mõelda, kas kurss on õige, sest gaas on peale jäänud. Kui juhtimisalgoritm on väär, väärtussüsteemid evolutsiooniliselt mitteadekvaatsed, siis iga energia ja kapitali lisamine suurendab riski ning viib meid kriisi, kui mitte kollapsisse.
Märgid
Vaieldamatu kliima soojenemine (vaidlus, kas inimtekkeline või mitte, on äriline) ja selle probleemi mittelahendamine on meie liigi ja tsivilisatsiooni probleem. Keskkonna saastatuse süvenemine ja laienemine maismaal, maailmameres ja lähikosmoses on kahjuks murettekitavad ja mõistetavad valdavalt koolitatud ja hingeharitud inimesele. Kliimamuutustega kaasnevad muutused flooras, faunas ja mikrobioloogias (ka uutes haigustes), mille osalises tõmbetuules täna oleme.
Ilmselge on läänelike väärtuste vastutustundetu järgimine ja selle janu globaliseerumine. Autoriteet asendub autoritaarsusega poliitilistes ja sotsiaalsüsteemides, massiteadvusele ei anna teadus oma valgust, teaduspõhisus on klišee, millega müüakse “oma tooteid”, meelelahutus domineerib vaimsete ja intellektuaalsete väärtuste üle, Jumal on kategooria, mitte olend, kirik on kui mitteoluline, vaid ka kui harras meelelahutus, kus käivad poliitikud, kus õnnistatakse lippe ja ollakse armulaual, saadakse osa millestki, millest ise ka aru ei saada. Küllap on see hirm või aimdus kõrgema olemasolust. Teaduse järele pole janu, loodust ei imetleta, teda tarbitakse, kaasinimesi ei ihaldata, neid kasutatakse … Kahju.
Kuidas punnseisust pääseda? See pole ju tsivilisatsiooni kollaps – küll aga väga kitsas koht. Maailm ei kuku kokku, küll aga “sanitaarpäeva” tunnused on ilmsed ja sellest väljume ehk korrastusega.
Enne
Tohutud mandritevahelised lennud, meeletu aktiivsus, meeletu volüüm, meeletud meelelahutuskohad – kas meeletu maailm? Islandi vulkaanipurse tegi nipsu, juhtis tähelepanu – saime üle. Õhusaaste – looduslik ja tehnoloogiline, millest ise (peaaegu kõik) osa võtame. Viskame ära toitu, pakendeid, kergemeelselt soetatud asju ja inimesi, kes muutunud igavaks, tüütuks või pole meie meele järgi. Raha teenimine, edukuse taotlemine, võitlus üleoleku nimel, liigsöömine, võitlus ülekaalulisusega, võitlus kuritegevusega, võitlus varandusliku ebavõrdsusega, võitlus haigustega ja nüüd – võitlus viirusega. Stop! Oleme kui tsivilisatsiooni “kadunud pojad”.
Kui pool aastat tagasi oleks korraga püüdnud rääkida kogu maailmaga samast asjast, ühishuviga, ühise murega, oleks see sünkroniseerimine olnud võimatu. Oleks tundunud mõttetu ja banaalse moraliseerimisena. Nüüd aga – kõik on pandud pausile. Kõigile on tekitatud võimalus “olge kodus” st tulge koju. Mõistus, südametunnistus, ligemisevajadus – tulge koju. On käes mõtluse aeg, inventuur, revisjon, et anda hinnang isiklikule ja ühisele, kogu tehtule ning tulevastele valikutele. Sanitaaraja pikkus sõltub süvenemise laadist ja valikute ning otsuste iseloomust, sügavusest ja aususest. Kes on Hindaja? Kõrgem hindab ikka madalamaid?
Mida positiivset on toimuvas näha?
Inimtegevust puudutavas on alati põhjendatud ja esikohal küsimus – misjaoks? Misjaoks me midagi teeme või tegemata jätame? Misjaoks miski toimub või jääb toimumata? Mis on milleski head või halba?
Eelnenud perioodile oli iseloomulik “õunapuu” võras mahukas ja sealjuures süvenev vesikasvude maht. Mahukad püramiidskeemid, varimajandus, jokk-skeemid, maksudest kõrvalehoidmine, ümbrikupalgad, mittetootva majanduse kasv, must turg jne. Sellise olukorra kestmine lõpeb kollapsiga (või sõjaga). Seekord liidrid leidsid väga teravmeelse lahenduse. Koroonaviiruse Covid-19 ohvrite arv ei ole oluliselt suurem gripiohvrite arvust, kuid rõhutades antud olukorra “erilisusele”, andis see võimaluse eriolukorra sisseviimiseks. Mis lööb ebamajanduse ja väikeste pihta, annab aga suurkapitalile saneerimise võimaluse, toetusteks lähevad ju triljonid (laenuraha!).
Mis torkas silma?
See, et koroonaviirus Covid-19-ne suhtes puudub vaktsiin, puudub ravim, puudub arvestatav tõenduspõhine teave – kuid on olemas laitmatud pildid, kuidas “tema” välja näeb, on hästi professionaalselt valmistatud animatsioonid ja multifilmid (ingl k cartoons), kuidas viirus loob ühenduse raku kontaktoriga, kuidas neeldub, kuidas hävitab jne. Varakult pääsesid filmitegijad Hiinasse, et kohe oleks turul dokfilm epideemia tekkest ja pandeemia ohust. Järgnevad meetmed eriolukordadena ja (NB!) sellest tulenevad edasiarendused on murettekitavad, sest protsess tundub olevat orkestreeritud, mis annab omakorda kütet vandenõufännidele. Veel enam: pikalt isolatsioonis viibival kogukonnal tekib loomulik soov esimesel võimalusel saada vaktsineeritud, kui selline toode turule ilmub.
Tänane olukord
Maailm on pandud “stand by” ehk ooterežiimile – kauaks, ei tea. Kasutaks selle aja tsiviliseerituse inventuuriks. Kas senini tormav, sõdiv, solvav, haiget tegev – nii loodusele, lähedastele ja ka iseendale – inimühiskond on ikka tsiviliseeritud?
Nüüd, kus meile terendavad uued arengud ja edasiminekud maailmaruumi, nii Maa-lähedasse, kui teistele taevakehadele, on õige aeg alustada revisjoniga. (Kes ei ole veendunud, vaadaku selgel õhtul peale kella 21 lõunataevasse – seal näete vahel pärlikeed, IFO-sid projektist Starlink). Praegusel ajal kui all on “maskiball” ja rünnatakse mobiilimaste, on üleval rajamisel enam kui tuhandest satelliidist koosnev uus-HAARP.
Ennekõike aga – kodu ja koduplaneet korda ja hooldusse, meie eneste moraalne nägu ja elutavad küpsema teadvuse kohtulaua ette (see küpsem teadvus on meis endis olemas, ärgem ignoreerigem teda, tal on ühendus). Teeme järgnevale põlvkonnale kriitilise raporti meie “tsiviliseeritusest” ja meeleparandusagenda, et jääda ellu ja väärikalt edasi liikuda. Meie tänane jutt murest tulevaste põlvede eest on õhku täis popcorn poliitikute kinosaalis.
Mis toimus?
Peatus ülemäärane läbuelu ja pillerkaar. Imperatiivselt oleme “pöördunud koju”. On loodud võimalus mõelda, süveneda, analüüsida, ehitada uusi visioone ja tulevikumälestusi, vaadata asjade, lähedaste ja enese sisse.
- Tark viirus ohustab liigi püsimise seisukohalt õiget riskirühma – laseme tal selekteerida?
- Sama viirus peatas tohutu igapäevase rahvarände – hoobilt tuli päevakorrast maha EL-i sisseränne.
- Pidurdus kahtlase tähendusega sõjategevus. Euroopa koosolemise või separatismi küsimus on reljeefselt päevakorras. Yuval Noah Harari Gaia – on seadmas meile uusi nõudmisi. Ärgata, tulla kriisist välja ja uuenevana, puhtamana, sanitaarsemana selle sügavas tähenduses ja liikuda edasi suunda, kuhu Suured on osundanud.
- Tark viirus paneb mõtlema kodututele, väikse toimetulekuga kaasinimestele. Mitte pelgalt vanurid pole riskirühm, vaid meie tsivilisatsioonis on väga mahukas ja oluline riski”rühm” -loodus ja loomad-linnud ja kõik väetimad – kas loobume neist? Kõrgema palge ees.
- Kui 2008. aasta majanduskriis sundis tegema põhiliselt kärpeid, siis “corona” sunnib üle ja läbi vaatama meie majandusmudelid, sotsiaalsete ja ka poliitiliste arengute põhialused, tootmise ja jaotamise senised põhimõtted. Teatud olukordades (tulevikus) ei saa riiki või planeeti juhtida koalitsiooni ja opositsiooniga (egoistlikult võimuihaluses nugistades), vaid unilateraalselt – valdava osa inimeste huvides. Demokraatlik enamuse võim vähemuse suhtes on aeguv mudel. Inimene ootab uuendust. Antiikajal öeldi: riik on loodud inimeste elu kergendamiseks. Uus põlvkond ootab uutmoodi elu, selle loomise ja uue säilitamise vastutus on praeguste võimulolijate õlgadel. Mingi viirus tõukab meid Uue Maailmakorra suunas. Loodan, et pikaaegne isolatsioonis olemine ei hakka meeldima kuni võõrandumiseni, vaid hoopis äratab janu kaasinimeste järele, mida saadab austus ja lugupidav suhtumine ligimesse, eriti aga väetimasse.
Kas meie arenguid jälgitakse?
… Küsin endalt ja vastan jaatavalt.
Meie juhtidel pole kerge, sest puudub adekvaatne paradigma ja usk on habras. Meile pakutud väljavaateid on tagasi lükatud, kuid sellele vaatamata on vastutustundlikumate kõrvad kikkis. 18. oktoobril 2019 tehti John Hopkinsi Keskuses koos Maailma Majandusfoorumi ning Bill ja Melinda Gatesi Fondiga treeningõppus “utoopia tunnusmõte – vaatame üles, et näha kaugemale.
P.S. Märkus minevikust: olge ettevaatlikud utoopiatega – neil on kalduvus täituda.
Autor: Igor Volke
Loe ka Eesti ufoloogia antoloogiat Igor Volke: Eestis on eriolukorra ajal suurenenud ka anomaalsete teadete hulk
Michael Laitman: praegune kriisiolukord päästis meid maailmasõjast! Toimub maailma väga tõsine vaimne ümberhäälestamine
Me saame kosmoseolendeiks. Head kosmonautikapäeva!
Igor Volke: maaväline mõistus on juba siin
Ingrid Peek: reaalne utoopia
