Ühendriikide õhujõudude ohvitser Charles L. Moody oli sõitnud New Mexicos Alamagordo kõrbe, et imetleda meteoorisadu. Vaimustava taevase vaatemängu taustal äratas kell 1.15 ta tähelepanu eriliselt suurenev langev objekt, mis laskus temast umbes saja meetri kaugusele. Asi oli kaugel meteoriitikast, objekt oli kettakujuline, tundus metalne ja plinkis aeg-ajalt helendavalt. Noorohvitseri hinnang oli kohene – ufo.
1975. AASTA 13. AUGUST, AMEERIKA ÜHENDRIIGID
Objekti pikkus oli 15–20 ja kõrgus 6–8 meetrit. 5–10 meetri kõrgusel peatunud objekt võnkus oma telje ümber ja alustas ühtäkki liikumist Moody suunas. Mees hüppas autosse, kuid selle käivitamine ei õnnestunud. Objekt peatus umbes kahekümne meetri kaugusel, oli kuulda kõrge sagedusega jüminat. Objekti kandilistest valgustatud akendest oli näha olendite siluette, mille vorm meenutas inimesi.
Heli lakkas ja Moody tundis kehas levimas jõuetust. Järgmiseks mäletas ta, kuidas ketas tõusis aeglaselt ülespoole ja kadus kaugusse. Erutatult keeras ta süütevõtit ja täheldas kergendustundega mootorisurinat – õnneks käivitus! Püüdes jääda tasakaalukaks, kiirustas ta vaatluskohast kaugemale, meteoorid olid ununenud.
Jõudnud koju, ta üllatus – kell näitas neljandat hommikutundi. Mäletades eelmist kellavaatamist, oli selge, et mälust puudus poolteist tundi.
Järgmisel päeval kannatas ta seljavalu, õhtuks ilmus alakehale nahalööve, mis võimendus lähipäevadel. Loomulikult tekkis rahulolematus ja psüühiline läbematus. Väeosa psühhiaatri soovitusel proovis Moody enesehüpnoosi, selgitamaks puuduva poolteise tunni sisu. Paari järgneva nädala jooksul kogunesid episoodid, mida andis puslena kokku panna.
Pärast jõuetusetunnet 13. augusti ööl kõrbes oma autos nägi Moody esiaknast lähenemas kahte alla kahemeetrist tihedalt liibuvas mustas riietuses olendit. Lühikese rüseluse järel vajus ta mõnusasse rammestusse, mõistus ähmastus. Selginemisel märkas ta end olevat lennumasinas, jalad tundusid tinarasked ja neid oli võimatu liigutada. „Sellistega ei jookse kuhugi,“ ajas olukord Moodyt muigama.
Tema kõrval seisis tulnukate liider, vähemalt tundus talle nii, otsustades tolle lühema kasvu ja soliidselt mõjuva hõbedase riietuse järgi. Kõigil oli suurevõitu juusteta pea, jõulised, kuid karvadeta kulmukaared, väikesed kõrvad ja nina, väga kitsad huuled, kuid seevastu suured silmad. Liider küsis Moodylt, kas ta kavatseb käituda rahulikult. Infovahetus käis nõnda, et asjaosalisele sai selgeks, mis on telepaatia. Pärast jaatavat vastust vajutas pealik vastu Moody selga metallvarva ning halvatus kadus.
Seejärel võeti ta kaasa laeva teise ossa, kus talle näidati üsna usalduslikult jõu- ja juhtimissüsteeme. Klaasitaolised kanoopused, mis seisid ümber võimsa metallsamba ja mille sees olid metallvardad T-tähelise hargnemisega, kuul nende otsas, mõjusid ekstravagantsena.
Laevas liikudes tundis Moody pidevalt magusat, kergelt uimastavat lõhna. Talle räägiti, et omanike emalaev on kilomeetrite kaugusel Maa kohal. Talle lubati tulevikus veel üht kohtumist, kuid lisati, et see ei tule enne 20 aasta möödumist. Moodyle öeldi ka, et sündmus ei taastu enne paari nädalat. Lõpusõnade järel tõstis pealik käed ohvitseri oimukohtade juurde, saabus mõnutunne, teadvus kustus ja kirgastumine toimus autos – objekt lahkus, kiiresti süüde sisse. Käivitus, õnneks!
Allikas: Igor Volke “Täiendatud ufopäevikud“, kirjastus Pilgrim
