Beverly Engel seletab oma raamatus “Emotsionaalne ja vaimne vägivald” lahti, miks on ennast kehtestada nii raske ja õpetab, kuidas emotsionaalse vägivalla nõiaratast peatada. Pakume raamatust lugemiseks katkendi, mis selgitab, kuidas ohvri häbi ja enesesüüdistused vägivallatsejatele ainult kasuks tulevad.
Emotsionaalse vägivalla ohvrina pead sa keskenduma eelkõige enda probleemidele ja enda tervendamisele, kuid kasuks tuleb ka vägivaldse partneri tegevuse ja dünaamika mõistmine, et sa suudaks enda süüdistamise lõpetada. Ma kirjeldan hiljem vägivallatsejate tüüpe, et sa oskaks oma partnerit analüüsida ja õiged toimetulekustrateegiad valida ja end vabaks kiskuda. Kuigi taktikad ja motiivid võivad erineda, on kõigil emotsionaalselt vägivaldsetel inimestel üks ühine joon – nad kõik on ka ise häbitunnet täis, sageli seetõttu, et neid ennast on lapsepõlves tohutult häbistatud. Me kipume kohtlema inimesi nii, nagu meid on koheldud ja see kehtib ka enamuse vägivaldsete inimeste puhul. Nad kohtlevad oma partnereid nii, nagu nende vanemad kohtlesid neid lapsepõlves, või nii, nagu nad nägid vanemaid omavahel suhtlemas.
Mõned vägivaldsed inimesed võtavad üle oma vanemate kontrollivaid, vägivaldseid ja häbistavaid käitumismustreid, uskudes, et nii tulebki käituda. On ka neid, kes teevad seda ebateadlikult, mõnikord ise üldse aru saamata, et nad käituvad täpselt nii nagu nende vanemad. Mõned projitseerivad oma häbi teistele, eriti partnerile. Teised argumenteerivad seda umbes nii (ka ebateadlikult): “Kui mina teisi esimesena häbistan, siis ei saa nad seda mulle teha.”
Mõnesid inimesi on nii meeletult häbistatud, et nad ehitavad kõrge kaitsemüüri, millest keegi läbi minna ei saa. Sel puhul muutuvad nad häbituks – ühiskond enam ei määra nende käitumist. Nad on vabad tegema, mida iganes tahavad – kaasa arvatud teisi ründama ja halvasti kohtlema. Selline nõiaring tekitab vägivalla ohvreid muudkui juurde.
Nagu ma juba varem mainisin, siis häbi on loomulik reaktsioon sellele, kui sind väärkoheldakse. Väärkohtlemine oma olemuselt ongi alandamine ja inimväärikuse äravõtmine. Väga raske on kuulata, kuidas su partner ütleb, et oled rumal, ebaadekvaatne, hoolimatu, isekas, laisk või mis iganes muud moodi halb, ise seda lõpuks mitte uskuma ja enda pärast häbi tundma hakkamata. Ja kui sa juba silmini häbi täis oled, on sinuga palju lihtsam manipuleerida ja sind kontrolli all hoida. Veelgi enam, kui sind solvatakse, kritiseeritakse, kontrollitakse või süüdistatakse, ja sa ei suuda enda eest seista, end kaitsta või teise inimese meelt muuta, hakkad sa end abituna tundma. Abituses on aga midagi ebaväärikat ja kuidagi alandav on paista teiste silmis abituna. Sa võid hakata tundma end abitu loomakesena suurema looma käppade vahel. Ükskõik kui palju sa ka ei võitleks, vabaks sa ennast ei nihele.
Inimestena tahame uskuda, et me ise kontrollime, mis meiega juhtub. Kui ohvrirollis olles selle suutlikkuse kahtluse alla seame, tunneme end alandatuna. Meil on tunne, et “oleksime pidanud” suutma end kaitsta ja kuna me seda ei teinud, siis tunneme end väetina. Selline jõuetus on alandav – mis tekitab häbi. Ohvrite kalduvus tunda häbi oma ohvrirolli üle, teeb vägivallatseja töö nende eest ära.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Beverly Engeli raamatust “Emotsionaalne ja vaimne vägivald”.
Kuula lisaks ka Vikerraadio Peresaadet “Kuidas kaitsta ennast emotsionaalse vägivalla eest?”
