Poolteist aastat peale lahutust läheb Wend koos sõbranna ja meie poistega talvematkale ööbima RMK hütikesse. Ütleb üle ukse tere ja korjab lapsed autosse. Millalgi peale lõunat tunnetan, et kodus on kuidagi vaikne. Teate küll, selline seletamatu vaikus. Tulen poest ja teen koduvärava lahti… ja midagi on teistmoodi. Astun majja. Vaikus on kõrvulukustav. Nagu Edvard Munchi maalil „Karje“. Aga kus on meie koer Käbi?!
Katkend Heidit Kaio raamatust „Vestlused Priiduga. Lahutus“
Käbi on arg, pole kunagi seiklemas käinud. Ehk jooksis järele Wenna autole, kus olid peal ka lapsed, ja eksis ära…Kammin läbi ümberkaudsed tänavad, seejärel teen pikemaid ringe autoga. Ei midagi. Panen teate ja pildi Käbist Facebooki Nõmme gruppi. Head inimesed on leilis. Umbes tunni pärast helistab sõbranna, kelle poeg läks meie lastega kaasa ja oli näinud minu postitust: „Mulle jäi mulje, et Käbi oli nende autos.“
Nad võtsid koera kaasa ja unustasid mulle öelda? Ma ei taha ette kujutada seda ööd, mis mind ees oleks oodanud!
***
Endised paarid lähevadki sünkroonist välja. Hakkavad teistsuguses rütmis võnkuma. See on isegi vajalik, et nii juhtuks! Headel paaridel käib elu nagu hea laine: üks alustab lauset ja teine lõpetab. „Mõtlesin, et võiksime koos…“ ütleb üks. „…puhkuse ajal reisile minna,“ lisab teine. Elu on kui rahulikult lainetav meri. Väike tõus, väike langus, aga kõik kulgeb. Pikemas plaanis, kui ühel on kehvem aeg, siis teine tõuseb, ja vastupidi.
Lahkumineku järel ja juba enne seda läheb suhe sünkroonist välja – tekivad arusaamatused kokkulepete osas. Üks unustab teisele midagi olulist öelda, tekivad segadused, mis annavad põhjust tüliks, üksteise süüdistamiseks. Saab väita, et teine on vastutustundetu. Tegelikult on elu lihtsalt sünkroonist väljas.
Meie saime Wennaga lahkumineku järel ebatavaliselt normaalselt läbi. Kui Wend tuli neli kuud peale lahutuse jõustumist Bellingshauseni Antarktika retkelt tagasi, siis meil kummalgi uusi suhteid polnud. Oli kokkulepe, et Wend püüab olla igal teisel nädalavahetusel lastega. Kuna ta niikuinii oli lastega, siis kutsus ta mind kaasa. Kui mul parasjagu muid plaane polnud, siis tunduski loogiline veeta koos aega. Laste kaudu olime ju pere. See oli omamoodi tore aeg ja olen selle üle rõõmus.
Samas ei halvusta ma sugugi paare, kes pärast lahkuminekut ei mahu ühte tuppa ära ega isegi mitte samasse seltskonda. Selles on oma loogika. Paarid peavad teineteisest eemale tõukuma, kas või toore jõuga, nagu seda on konflikt. Kuid ka eriliselt jõuline vihkamine võib olla omal moel kinnihoidmine.
Ideaalne lahutus on selline, mille järel mõlemad osapooled saavad võimalikult lühikese aja pärast oma eluga edasi liikuda. See on umbes kahe-kolme aasta pärast. Muuseas, pööraselt armununa perekonna lõhkumine pole kiiresti eluga edasi liikumine. Hullunult armunut, kelle ümber maa põleb, samal ajal kui kallid inimesed saavad ümberringi viga, tuleb käsitleda kui puudega inimest, kes kunagi tuleb teadvusele.
Samuti pole kiirelt edasiliikumine see, kui sul on uus partner, keda sugulastele-sõpradele näidata, kuigi sageli just nii arvatakse. Nagu suhtesse sisenemine võtab aega, nii võtab aega ka sealt väljumine.
Allikas: Heidit Kaio „Vestlused Priiduga. Lahutus“, kirjastus Pilgrim
