Kui sind on suhtes petetud või tehtud sulle haiget, siis millal tuleks andestada ja millal teha süda kõvaks ning lahkuda? Kadri Luik selgitab oma raamatus”Julgus mõelda, julgus öelda 3″, kust jookseb piir hea tahte ja eneseväärikuse vahel.
Mitu korda saab andeks anda? Kuidas ma tean, et kui olen hea ja annan andeks, siis teine seda ära ei kasuta? Kui mul on eneseväärikus, siis loomulikult ma lahkun inimese kõrvalt, kes käitub minuga ülekohtuselt, kuid millised inimesed siis andestavad, annavad järgmise võimaluse? Kas neil siis pole eneseväärikust? Kuidas nad teavad, et seekord on andeksandmine õigustatud?
Ma olen alati uskunud, et inimese teod räägivad rohkem kui tühjad sõnad või lubadused, sestap olen õppinud, et kui keegi väidab, et ta kahetseb, tuleb seda tegudes tõestada. Samas – kust ma tean, et ilusaid tegusid jätkub vaid seniks, kuni olen jälle lõksu püütud? Ma olen näinud nii enda kui paljude oma tuttavate puhul, et kuigi sa tead, et väärid paremat, on süda nii klammerdunud, et lahkumine näib ilmvõimatu.
Neid küsimusi esitades jõudsin ma siiski ka vastuseni enesesees: õilsa teod on puhtad. Ehk see, kes meid austab ja armastab samavõrd kui meie neid, ei paneks meid iial dilemma ette, kas valida südame kutse või eneseväärikus. Õilsa ja õige kõrval saab süda heliseda ning me saame jääda iseendaks. Õilis ja hea ei anna meile põhjust päevast päeva otsida seda jõudu, et andestada, vaid teeb kõik, et me oleksime õnnelikud – mitte homme, vaid täna, siin ja praegu.
Kui sa täna ei väärtusta mind, siis homme on hilja, ja kui sa täna sülitad mulle näkku, siis homne jalgade suudlemine ei too enam iial tagasi endist tunnet. Jah, võib-olla sa andsidki endast kõik, aga loeb see, mida sa tegid enne seda … Igal teol on tagajärg. Sa võid parandada näiliselt ühe paarisuhte, kuid mitte kunagi kildudeks pekstud hinge või südant.
Allikas: Kadri Luik “Julgus mõelda, julgus öelda 3”, kirjastus Pilgrim
