Sada aastat tagasi elas igas Eesti kihelkonnas vähemalt üks teada-tuntud nõid, õigemini ravitseja. Ja enamasti suhtuti temasse nagu oma tööd tundvasse spetsialistisse ikka – austuse ja lugupidamisega. Hea küll, võib-olla peljati külateadjat pisut rohkem kui möldrit või seppa. Nii... igaks juhuks.
Keskmine Eestis elav nõid – teadja või ravitseja – oli pigem meesterahvas, kes pidas oma perega talu ega erinenud elulaadi ja väljanägemise poolest palju naabrimehest.
Üks kummaline nähtus temaga siiski kaasnes: ta oskas ravitseda. Peale vilumuse määrata ja praavitada tõbesid – keeta näiteks köha korral raviteed – oli tal ka mingi vägi, mis aitas inimesi ja loomi tervendada.
