“Kiireim viis luua intiimsust on võtta risk ja paljastada oma haavatavus, seista enda tões ja loobuda ootustest,” lausub Buster Rådvik, kes õpetab oma kursustel, kuidas ennast mitte korrigeerida, kaitsta ja olla nähtaval ning avali täielikus aktsepteerimises ning tunda sügavat austust iseenda vastu.
Buster Rådvik, kust sa pärit oled ja millal hakkasid seksuaalsusesse teadlikumalt suhtuma?
Kasvasin Rootsis. Mu vanemad olid kunstiinimesed. Elu oli kaootiline lahutuste ja uute poolõdede-vendade kohanemise tõttu. Kogelesin. Arvasin, et mul on midagi viga ja tundsin puude pärast häbi. 18-aastaselt läksin esimest korda tantsutundi ja peale seda sai tantsust minu professionaalne karjäär järgmiseks 13 aastaks. Tants andis väljendusvahendi, mis ei seostunud hirmu ja piinlikkusega valesti rääkimise pärast.
20-ndatel eluaastate keskel otsisin abi sõltuvusprobleemidele konventsionaalsest psühhoteraapiast, paraku ilma tulemuseta. 1996 leidsin OSHO Humaniversity terapeutilise kogukonna, mis pakkus transformatiivset kogemuslikku teraapiat. Kolisin kogukonda ja koolitasin end 6 aasta jooksul terapeudiks. See andis mulle justkui teise elu ja seda kõikides eluvaldkondades, kaasaarvatud seksuaalsus.
Uurisin neil aastatel sügavuti seksuaalsust ja erinevaid vorme olla suhtes, ent oluliseim mida õppisin oli fakt, et mul tuleb seista silmitsi oma varjuga. Mul tuli vaadata valu, mille eest põgenesin sõltuvustesse või düsfunktsionaalsetesse suhetesse. Sain aru, et minu vari, mida mul oli kõige raskem eneses aktsepteerida on tegelikult parim ehitusmaterjal suhete loomisel. Õppisin viise, kuidas omaks võtta madal enesehinnang, suhtlemisärevus ja enesevihkamine ning mil moel neid transformeerida kõige siiramaks ja intiimsemaks avatuseks, mida jagada teiste inimestega.
Eneseavastused viis mind järgmise elukutseni, milleks sai kehapõhine psühhoterapeut. Pärast elamist alternatiivses maailmas, kus armastus ja seks olid vabad ning pühitsetud, muutusin ma uudishimulikuks teise poole suhtes. Omandasin USA-s kraadi psühhoteraapias. Hakkasin töötama seksuaalkurjategijate ja seksisõltlastega. Suhete ja seksi destruktiivsete, haiget tegevate ja düsfunktsionaalsete aspektidega. 7 aasta jooksul oli mul erapraksis Washingtoni osariigis, seal arendasin välja kehapõhise lähenemise sõltuvusest paranemiseks.
Kohtusin teraapiaid tehes tihti oma töös äärmiselt kompetentsete ja võimukate meestega, kelle koos olles avastasin, et mul on au olla hoopis ebaküpsete, habraste ja hooletusse jäetud poistega.
Pool elust olen elanud kogukondades. Viimasel 3 aastal Seattle’is lõin kogukonna tantraõpetaja David Cates’iga. Ta oli töötanud seksuaalse tervendamisega 40 aastat. Tänu Davidi abile olin võimeline integreerima oma kogemused ja teadmised tantsust, kliinilisest psühholoogiast ja tantrast nagu me seda praegu Läänes kutsume, üheks tervikuks. Sellest sündis ettevõtmine, mille nimi on Embodied Intimacy, mida täna vean seda koos partneri Rachel Rickards’iga.
Miks peaksid inimesed pöörama tähelepanu läheduse teemadele?
Lähedus või “In to me I see,” (sõnademäng inglise keeles, mis tähendab otsetõlkes “ma näen enda sisse”) algab ja lõpeb eneseteadlikkusega. Ma olen eluga rahul kui ma elan iseendana. Lähedus algab teadlikkusega enesest ja sellest saab alguse rõõm iseendaks olemise üle. Lähedus on võime armastada ja olla armastatud iseendana. Kui ma tean, kes ma olen, saan ma olla ehe ja tõeline. Kui ma olen mina ise, siis ma lähenen teistele täieliku kohalolekuga. Selle asemel, et otsida suhetes kompensatsiooni oma puudujääkidele. Minu jaoks on lähedus kõige väärtuslikum elu komponent.
Sa oled palju praktiseerinud David Cates’i Belly-to-Belly (kõht kõhu vastas). Mis on olnud sinu suurimad avastused seda tehes?
Belly-to-Belly praktika tagab baasilised turvalisuse ja läheduse vajadused, see puudutab kõige ürgsemaid vajadusi ühenduse ja kuuluvuse järele. Meie, inimolendid, oleme karjaloomad. Oleme loodud elama ümbritsetuna väikestest inimgruppidest, hõimudest. Kui meid hoitakse, siis kogeme rahustavat turvatunnet ja kuulumist. Kui meid ei hoita, siis kannatame sageli häbitunnete ja ebaadekvaatsuse all ning kogeme palju eraldatuse ja üksilduse tunnet. Seega kui lihtsalt hoida üksteist, ilma mingi muu eesmärgita, kui lihtsalt koosolemine, saadab see kehale sügava signaali, et me oleme kaitstud. Mis lülitab välja stressi ja adrenaliini, mis kehas vallandub, kui me oleme võitle-põgene režiimis ja keerab lahti oksütoksiini, kallistamise hormooni. Me liigume valveseisundist, milles ma kardame, et midagi halba võib juhtuda, turvatundesse ja kohaolekusse. Kui kaitsed taanduvad, saame ma hakata kasutama energiat, mis enne läks valvsuse peale, et vaadata enda sisse. Me saame rohkem teadlikuks, kuidas meil läheb, mida me vajame ja tahame. See on tõeliselt harv olek tänases stressirohkes ja kiires maailmas.
Sellel on igapäevaelus mitmeid kasutusvõimalusi. Näiteks, enne kui ma alustan vaidlust oma partneri Racheliga, heidan ma pikali ja hingan koos temaga. Nii saame ma maha rahustada oma äreva võitle-põgene olekus sümpaatilise närvisüsteemi. Tunda turvaliselt ja ühenduses. Nüüd on rohkemad ajukeskused meile kättesaadavad, kui me hakkama probleeme arutama. Seega B2B rahustab meid maha, ühendab meid olevikuga, vähendab stressi ja ülemõtlemist, suurendab meie ressursse ja koosolemise tunnet. See vähendab aega konfliktis ja harmoonias olemise vahel.
Kehapõhise psühhoterapeudina rõhutad somaatilise ehk kehalise turvatunde olulisust. Miks?
Me kõik kogeme aeg-ajalt suhtlemisärevust. See on ebamugavustunne tavaliselt kõhus ja südames. Vastupidine turvatundele, kus oleme avatud, lõdvestunud ja tunneme nö oma nahas mugavalt.
Meie närvisüsteem otsib pidevalt ohtu. Selle eesmärk on hoida meid elus. Kui me oleme haiget saanud, siis me kanname endas ootust jälle haiget saada. Seega keha peab arvet ja on meie teadlikkust mõttest üks samm ees, et meid kaitsta. Näiteks, sa võid tahta ära joosta või vältida inimest, kes atraktiivne või otsustada, et ta ei ole väärt, et teda välja kutsuda, nii et risk saada uuesti tõrjutud väheneb. Ent, kas on tegelikult vaja hoida turvalist distantsi inimesega, kes on sulle atraktiivne? Kas me suudame end ankurdada olevikku siin ja praegu? Saada keha kaudu aru, et see on turvaline kohale jääda ja küsida.
Selle vältimine, mida me kardame tunda, on esmalt parim asi, mida teha. Kui me küpseme, siis mõistame, et vältimine ei too õnne. Kui suudan lihtsate vahenditega erutunud ja hirmunud närvisüsteemi suunata tagasi suhtelisse turvalisusse, tekivad mul valikuid. Ma ei käitu enam reaktiivselt, vaid hakkan tegema teadlikuid valikuid ehk hakkan ennast juhtima kavatsuslikult.
Kui ma tunnen end turvaliselt, saan ma mängida. Kui ma ei tunne end turvaliselt, olen ma kaitses. Mängides õpin ma uusi asju. Mu elu on seiklus, mida uurida. Kui ma ei tunne end turvaliselt, saab elust sõda ja lahing, et võita või vältida. Kas sa tahad mängida või võidelda? Kehalise turvatunde olemasolul saad sa vähemalt teha valiku.
Mida sa soovitaksid inimestele, kes on huvitatud tantrast ja seksuaalsuse uurimisest teadlikult? Kuidas alustada ja millele tähelepanu pöörata?
Kõik oleme saanud haiget. Oleme üksi olnud valuga, mida on toimetulemiseks liiga palju. Me otsime tervenemist nendest haigetsaamistest. Kui läheme töötuppa, et leida armastuses, seksis ja romantilises elus rohkem rahuldust, siis armistunud kude minevikust tuleb kaasa. Seega, valige targalt! Minge terapeutilistesse töötubadesse, mis on turvalised ja aktsepteerivad haavatavust ning pakuvad viisi, kuidas transformeerida mineviku hirme.
Kui te valite töötoa, kus ei suhtuta lugupidavalt teie mineviku haavadesse, siis on oht, et te lähete sooritamise režiimi. Võimalik, et te saate teha, mida palutakse, aga teie osad, mis vajavad turvalisust, ei suuda jääda kohale ja need ei tervene. Seega õppimine, mis leiab aset ebaturvalises keskkonnas, saab olla ainult pealiskaudne ja ajutine leevendus, mis hiljem taandub. Nii, et vaatamata sellele, et te tahate paremat seksi, suhtlemisoskusi, rohkem naudingut jne, siis need on kõik tõelise transformatsiooni, mitte teatavate tehniliste oskuste tulemus.
Teadlikult seksuaalsusega tegelemise eesmärk ei ole saada seksi või saada armastust kelleltki teiselt. Mõte on leida intiimne kaastundlik side sellega, kes sa sisemiselt oled. Teadlikkusega endast ja armastusega enda vastu, saame suhelda siiralt teistega. Niikaua, kui me oleme hõivatud oma tegelike minade peitmisest, kaasaarvatud inetud koledad osad, ei saa avalduda ka meie hämmastavalt andekad ja jumalikud aspektid. Seega leidke koht, kus on turvaline hakata ennast sügavuti tundma õppima.
Eestis on teadlikust seksuaalsusest ja enesearengust rohkem naised huvitatud. Mida ütleksid julgustuseks meestele?
Ma oskan eelkõige öelda oma õpitubadest lähtuvalt. Mehed saavad õpitubadest iseäranis kasu, sest nende nendes õpetatav läheduse keel on kaugel sellest, kuidas traditsiooniliselt kasvatati meid “meheks”. See on astumine uude maailma, kus saad õppida uut keelt ja viisi elada. Küllap tunnete seal ennast hetketi ebaadekvaatsena ehk ebamugavaltki nagu uusi asju omandades ikka, ent tasu, mis saad vanade harjumuste muutmisel on tohutu. See on sisemine kvanthüpe millessegi väga väärtuslikku.
Juba sel nädalalõpul, 15.-16. aprillil annab Buster Radvik Tallinnas kahepäevase kursuse “Embodied Intimacy”
Vaata lisainfot SIIT
Huvilistel on võimalik tulla ka õhtustesse õpitubadesse: 12. aprillil Tartus ja 13. aprillil Tallinnas
Vaata lisainfot SIIT
