Igal juhul leiad end lahku minnes olukorras, kus minevikku ei saa muuta ja tulevikku ette ei tea. Jah, sa võid oma peas senise elu pilbasteks lammutada, analüüsida lauseid, pilke, žeste, aga sel pole mõtet. Minevikku ei muuda. Teinekord, kui on tunne, et see kõik on nii ebaõiglane, võib tekkida tahtmine teisele käru keerata. Lõhkuda tema vanaemalt päranduseks saadud kauss, viia ühisest kodust minema asju, ilma et teine teaks. Sa ju tegelikult mõistad, et see on lapsik, ja igas lahkuminekus on vaja suuremeelsust. Küll aga tasub võtta vestluspartneriks psühholoog, kellega tekib hea kontakt. Siis, kui tunned, et sul on teda vaja. Mina hakkan tavaliselt elu tagantjärele lahti võtma, kui kriis on seljatatud. Teisele võib aga olla hea see, kui kohe on kellegagi asju arutada, kirjutab Heidit Kaio oma raamatus „Vestlused Priiduga. Lahutus“.
Tihti maandutakse suhete klaarimisel kirjavahetusse, sest tundub, et nii on asjad mustvalgel olemas ja need on üheselt mõistetavad – „ta ei saa mu sõnu väänata ega osava vaidlejana mind nurka suruda“.
Oodatud selgust kirjadest aga ei tule, tulemus on vastupidine. Kirjatükis pole pilku, häält, kehakeelt – on see, mida lugeja ise endale ette kujutab. Hea näide, mis mind siiani lõbustab: mõned kuud enne lahkuminekut saatsin Wennale ühelauselise kirja, mille lõpus oli naeratav emotikon. Tema küsis: „Kas sa ironiseerid?“
Kui suhted on kehvad, on isegi smaili kaheldava väärtusega.
Minu õppetund kauaaegsest töötamisest juhina on see, et enne kui vastad konfliktsele kirjale ja selle lendu saadad, maga kõigepealt pea selgeks. Seejärel loe oma vastus uuesti läbi. Kustuta emotsionaalsed kohad. Või vahest kogu kiri.
Ma teenin leiba kirjutamisega ja toimetan kirjatükke iga päev ja võin öelda, et enamik inimesi ei oska oma mõtteid ja tundeid kirjasõnas edasi anda. Kui oled emotsionaalselt laetud, on kunsttükk teha paberil nalja või väljendada end neutraalselt. Isegi kontoris, kus panused pole kõrged, võib tekkida kirjasõda – rääkimata pingelisest lähisuhtest.
Mul on sõber, kes kohe ei julge endise elukaaslase kirja avada, vaid valib päeva ja aja, mil tunneb end piisavalt tugevana. Iga tülitsev kiri, mis maandub sinu postkasti, paiskab su justkui vahutavasse lainemöllu. Õhku ei ole. Ainult soov pinnal püsida. Klõbistad tundetulvas järgmise kirja ja saadad lendu. Kuni uus kiri sind vee alla tõmbab. Sa pead selleks valmis olema, kuid alati ju ei ole.
Keerulisel eluperioodil suhete arutamiseks või lahkumineku asjaolude selgitamiseks on jalutuskäik hea viis. Ükskõik kui halvad on suhted – päris inimesele ja päris vestluses ei ütle sa kõike seda, mida peas võid keerutada või näpud klaviatuuril taguda. Istudes koos laua taga, ei saa tekkida vaikust ega pikki pause järelemõtlemiseks. Koos jalutades aga on õhku teie vahel. Leppige kokku jutuajamiste rütm. Kuigi keerulisel ajal võiks tahta iga päev rääkida, siis jätke mõlemale poolele mahti juttu endamisi seedida.
Konflikte ei maksa kirja teel lahendada. Need viskavad ainult hagu tulle. Küll aga sobivad kirjad argisteks kokkulepeteks, näiteks: „Tulen lastele järele kell 7 reede õhtul“. Nii on kirjas aeg ja koht ja kokkulepet pole võimalik erinevalt tõlgendada. Soovitan omalt poolt sulle saadetud kirjale vastata, peegeldades: „Saan sinu kirjast aru, et sa tuled lastele järele reedel kell 7 ja nad jäävad ööseks sinu juurde.“
Vaata Heidit Kaio raamatu „Vestlused Priiduga. Lahutus“ kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
