Selfid pole mingi uus leiutis, sest autoportreesid on alati tehtud. 15. sajandi vararenessansi kunstnikud muutsid portreed väga oluliseks. Kuningaperede liikmed, usu- ja armeejuhid ning teised mõjukad ja rikkad inimesed lasid endast pilte maalida. Need portreed olid omanikele tõhusad staatusesümbolid, tugevdasid võimu ja toimisid propagandavahendina. Tänu pildile pidi tähtis tegelane tulevaste põlvede jaoks igavesti alles jääma. 17. sajandil elanud hollandlane Rembrandt van Rijn oli autoportreekunstipioneer, esimene selfimeister. Hiljem on iseennast, oma elu, inimlikkust ja vananemist mitmes liigutavas ja sügavas autoportrees uurinud paljud kuulsad kunstnikud, näiteks hollandlane Vincent van Gogh, mehhiklanna Frida Kahlo ja soomlanna Helene Schjerfbeck. Täpselt samamoodi nagu suured kunstnikud räägime piltide abil iseendast ka meie.
Võib-olla ka paljastame midagi iseenda kohta, kas siis teadlikult või kogemata. Mida tahab öelda inimene, kes postitab sotsiaalmeediasse aina uusi pilte endast ja oma abikaasast kallistamas ja musitamas? Tahan näidata, kui õnnelikud me oleme? Olen õnnelik ja tahan seda teistega jagada? Kui oleme sageli sotsiaalmeedias, siis on meie suhe tõeline ja paistab välja? Tahan veenda ennast ja teisi, et me oleme õnnelikud? Tahan selle inimesega õnnelikuks saada? Näete ju, et ma pole üksi?
Ent mida räägib see, kui ma panen peaaegu iga päev internetti üles uue selfi? Kas ma otsin tunnustust, armastust, tähelepanu või midagi muud? Mis see võiks olla?
Kaua aega olid kunstiteosed haruldased aarded, mis kuulusid vähestele inimestele või olid seotud mõne kohaga. Kunst oli ihaldusväärne ja väärtuslik. Et näha usuga seotud pilte, tuli reisida kirikusse või templisse. Kui polnud majanduslikult või muul põhjusel võimalik mingit asja endale saada või kui sooviti midagi säilitada, lasti sellest varem teha maal, nüüd aga tehakse foto. Väärtuslik või eksootiline ese või ehe, kaunis maastik või toiduportsjon, uhke puuviljavaagen või lillebukett säilib pildi omanikul alati.
Pildid on meie mälu. Me teeme, säilitame ja vaatame pilte selleks, et mäletada inimesi, kohti, sündmusi ja tundeid. Trükikunsti areng 16. sajandil edendas nii tekstide kui ka piltide levikut. Esimene foto tehti aastal 1826. Mida tavalisemaks muutusid fotod, seda enam lisandus pilte. Pildid kujunesid igapäevaseks asjaks, neile pääses varasemast lihtsamalt ja soodsamalt ligi igaüks, sõltumata ühiskonnaklassist ja positsioonist. Piltide arvu kasvatasid ajalehed, televisioon ja reklaamid, aga kui interneti kasutamine 1990. aastate lõpus laienes, suurenes ka piltide hulk plahvatuslikult.
21. sajandil on interneti üleüldine levik põhjustanud igapäevaelu tohutu pildiuputuse.
Mobiilid, nutitelefonid ja tahvelarvutid on muutnud enda ja teiste inimeste piltide ja videote jagamise lihtsaks ja kiireks.1930. aastatel tehti igal aastal umbes miljard fotot, 1970. aastatel 10 miljardit ja 1990. aastatel 57 miljardit fotot aastas. 21. sajandi esimesel kümnendil ulatus aastas tehtud fotode arv juba 89 miljardini. Internetiteenuseid pakkuva Yahoo andmetel pildistati aastal 2014 umbes 880 miljardit fotot. See tähendab, et iga kahe minutiga tehakse pilte rohkem kui 19. sajandil kokku. Mõningatel andmetel pildistati aastal 2015 kümme protsenti kõigist senise ajaloo fotodest.
Kohati on pildid juba ühekordselt kasutatav meelelahutus. Aastal 2012 postitasid ligi pooled internetti kasutavad täiskasvanud võrku enda tehtud pilte ja videoid. 2015. aastal postitati Instagrami igal sekundil 58 pilti, Facebooki aga igal minutil umbes 208 300 pilti, iga päev 300 miljonit pilti ning igal kuul üle kuue miljardi pildi. Praeguseks on need arvud kindlasti veelgi suuremad.
Pildiuputus on hästi näha väga erinevates olukordades. Ajakirja Time teatel vaadati 2012. aasta kõige populaarsemat kassivideot internetis üle 165 miljoni korra. Kümme aastat tagasi saadeti ajalehe The Daily Telegraph toimetusse iga päev umbes 5000 pilti. Nüüd võib sinna mõnel kiiremal päeval laekuda 50 000 pilti.
Pildid on muutnud seda, kuidas me suhtleme ja infot edastame. Pildid valitsevad paljusid igapäevaelu tegevusi, eriti suhtekorraldust, reklaami ja sotsiaalmeediat. Sotsiaalvõrgustikes sisaldavad mõned leheküljed ainult pilte. Pildid kahmavad endale lisaruumi suulise, aga veelgi enam kirjaliku suhtluse arvelt.
Firmas ROI Research uuriti, kuidas inimesed ennast brändidega seovad. Uuringus jõuti järeldusele, et 44 protsenti vastajatest sidus ennast brändiga sotsiaalmeedias tõenäolisemalt juhul, kui brändi postitused sisaldasid pilte. Raske on isegi ette kujutada, et miski võiks veel piltide ülemvõimu ohustada. Vastupidi, nende võim võib ainult suureneda. Me liigume sõnalisest kultuurist üha enam pildilise kultuuri poole. Nutitelefonid ja arvutid toimivad aina rohkem piltsümbolite abil. Kui mingit infot võib kergesti ja kiiresti edasi anda üheainsa pildi abil, mida mõistavad kõik sõltumata sellest, mis keelt nad räägivad, siis milleks kasutada teate edastamiseks teksti või suulist kõnet? Las pildid jutustavad.
Autor: Krista Launonen
Allikas: Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Krista Launoneni raamatust “Teejuht maagiliste piltide maailma”.
