Pühendumine millelegi on suur otsus, kuid see on ainus, mis aitab saada kontakti oma sisemise potentsiaaliga. Pühendumine aitab väge endast leida ja seda hoida. Pühendumine annab võimaluse tähed maa peale tuua.
“Tore, et lähete vooluga kaasa, aga kas teie olete voolu ise valinud või on vool teid valinud?” Küsis üks mu õpetajatest, kui olime rääkinud, kus me parasjagu endaga oleme. Võttis sõnatuks küll. Nii lihtne on kaduda… “praegu pole inspiratsiooni”, “olen väsinud, keha vist tahab puhata”, “mingi märk võiks ilmuda”, “pole seda õiget tunnet”, “liigun lihtsalt vooluga kaasa” jne. Kui kerge on oma vägi ära anda! Oodata välist tuge: “tuleks ometi miski (või keegi), mis (kes) aitaks mind sellest august välja, inspireeriks mind!”.
Oleme harjunud panema tähele halba. Püüame vabaneda halvast tujust, halvast töökohast, halvast elukaaslasest, halbadest kommetest ja halbadest uskumustest. Nendega seal mudas mütates me ei märkagi, et oleme jäänud sõltuvusse nn headest “asjadest”. Kurat ahvatles inimesi just naudingutega… Õnne otsides me ei hooma, et oleme pannud oma unistused sõltuma ebamäärastest tunnetest, mis peaksid justkui kuskilt õhust ilmuma. Nagu paluksime kellelgi teisel meie eest maratoni joosta, kuna endal pole parasjagu õiget tunnet.
Millelegi (kellelegi) pühenduda on suur otsus. Mis siis, kui pühendun valele teemale? Äkki on see teine tee õigem, tulusam? Tahaks kõiki ideid järele proovida! Kõik valikud on ju huvitavad! Sedasi energiat kulutades ja ajule puid alla visates jõuame lõpuks jälle väsinuna voodisse ning nädala pärast oleme samas kohas, samade mõtetega. Vahega, et seitse päeva elust on raisatud. Varsti saab sellest aasta. Ja nii edasi.
Pühendumisel on neli takistust. Esimene on valiku tegemine (oma elu eest vastutamine). Teine on sellele valikule kindlaks jäämine (enesekindlus). Kolmas on vajadus pingutada (tahe kuhugi jõuda). Neljas on julgus (vastutada lõpptulemuse eest).
Igasugune loogika ütleb, et me ei jõua korraga kõiki ideid realiseerida. Igasugune loogika ütleb sedagi, et valima jäädes ei jõua me stardipakkudelegi. Oluline on mõista, et mitte valida on samamoodi valik ja vastutus. Sel juhul valime kõikide potentsiaalide asemel mitte midagi. Valime “milline elu!” asemel “oleks ma vaid korra proovinudki…” elu.
Me teeme vahet õpetajal, kes on pühendunud ja õpetajal, kes pole. Me teeme vahet perearstil, kes on pühendunud ja perearstil, kes pole. Me eristame ärimeest, kes on pühendunud, ärimehest, kes pole. Mis maailmast saaks, kui meil poleks pühendunud õpetajaid, arste, tuletõrjujaid, leiutajaid, kunstnikke jne?
Tuleb välja, et asi polegi niivõrd andes, kuivõrd otsuses võtta vastu pühendumuse neli väljakutset. Ja asi pole niivõrd suurtes geniaalsetes ideedes, kuidas maailma päästa, “vallutada” või uueks Mark Zuckerbergiks saada, kuivõrd otsuses millelegi pühenduda. Sinna on see kullalaegas maetud.
Usun siiralt, et millelegi (kellelegi) pühendudes saame kontakti oma sisemise potentsiaaliga. Pühendumine aitab väge endast leida ja seda hoida. Pühendumine annab võimaluse tähed maa peale tuua.
Tehnika 355: “Kui sa ei pühendu, siis on ainult lubadused ja lootused, aga mitte plaanid.” Peter F. Drucker
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
