Vibratsiooni teraapilistel eesmärkidel kasutamise ajaloost
Algust vibratsiooni teraapilistel eesmärkidel kasutamisele võib näha šamaanitrummiga seonduvalt – selle madalaid vibratsioone kasutati abivahendina meelt puhastava ja keha tasakaalustava seisundi saavutamisel. Esimese ravi eesmärkidel kasutatava vibratsiooniseadeldise kohta on märkmeid 1774. aastast, mil tuntud prantsuse filosoof Voltaire oma kirjas mainis abt de Saint-Pierre´i vibratsioonitooli. Aktiivselt hakati vibratsioonaparaate kasutama 1870-ndatel Prantsusmaal, Itaalias, Inglismaal ja Venemaal vibratsioonitoolide, -laudade, ja -kiivrite kujul. Need töötasid elektromehhaaniliste või elektromagnetiliste vibraatorite abil. Prantsuse psühhiaater J. M. Charcot ja tema õpilased leiutasid seadeldisi, mida kasutati migreenide, neuriitide, neurooside, unetuse ja parkinsonismi ravis. Samal ajajärgul tegi N. F. Tšigajev kindlaks, et vibratsiooniga võib mõjutada südame kontraktsioonide sagedust, hingamise mahtu ja sagedust ning arteriaalset vererõhku (Rüütel 1998, viitega Ljubimova 1989).
Vibroakustilise teraapia (edaspidi ka: VAT) kujunemine
Muusika ja helivibratsioonide teraapilise kasutamise ning sellealaste uurimuste tulemuseks on järjest uute käsitluste ja ja meetodite teke. Ühe sellise suunana on esile kerkinud vibroakustiline teraapia, mille algatajaks on Norra muusikaterapeut ja eripedagoog Olav Skille (tema koduleht: http://quadrillo.tripod.com/). Kuna paljud lastest, kellega Skille tegeles, olid raskete füüsiliste ja vaimsete puuete tõttu võimetud ise aktiivselt musitseerima, keskendus ta eeskätt muusika vastuvõtu arendamisele. Oma uuringutes toetus Skille praktikas kogetud helivibratsioonide rakendamise põhimõtetele, mida ta nimetas muusika universaalideks (Rüütel, 1998, viitega Skille, 1989, Skille & Wigram, 1995). Skille täheldas, et muusika toime on tugevam, kui asetada kõlarid ravitavale lapsele lähemale nii, et lapse keha tunneks muusikavibratsioone. Esialgselt katsetas Skille spetsiaalse kõlaritele asetatud madratsiga, millel laps muusikat kuulates lamas. Selgus, et meetod oli edukas lihaspingete, krampide, valu ja üldise ebamugavuse vähendamisel (Rüütel, 1998). Kui aga selgus, et täpsema mõjutuse saavutamiseks on muusika oma erinevate kihtide ja muutumistega teose sees liiga kontrollimatu stiimul, võttis Skille kasutusse heligeneraatori ja testis välja madalsageduslikud siinushelid (Skille, 1997). Skille defineeris vibroakustilise teraapia printsiibid ja tutvustas meetodit rahvusvahelise ühingu Muusika Meditsiinis (International Society for Music in Medicine) esimesel sümpoosionil 1982. aastal (Rüütel, 1998).
Hüpoteesid VAT toimemehhanismide kohta (Punkanen ja Ala-Ruona, 2012):
1. Lõdvestusvastus: madalsageduslik siinusheli põhjustab meie kehas resonantsi ja see näib olevat VAT põhiliseim toimeaspekt. Igal objektil on olemas tema loomulik sagedus (omavõnkesagedus) ja kui mõjutava tegevuse (käesoleval juhul VAT) sagedus langeb kokku objekti omavõnkesagedusega (nt pinges lihase omaga), hakkab see resoneerima. Resonants meie kehas võimendab vereringet ja parendab meie ainevahetust. Samuti vabastab see pinget lihastes ja resoneerub mõjutatavate kehaosadega. Üks lõdvestusvastusega seonduv lisa-aspekt on võimalik oksütotsiini produtseerimise aktivatsioon VAT kaudu. Levinuim subjektiivne kogemus, mida kliendid ja patsiendid peale VA mõjutust on teadustanud, on sügava lõdvestuse seisund.
2. Pacini kehake ja valu neuronaalne piiramine: Pacini kehakesed on suured mehhaanoretseptorid, mis asetsevad naha-alustes ning siseorganeid ja liigeseid ümbritsevates ühendavates kudedes. Pacini kehakesed on tundlikud survele ja võivad reageerida VAT stimulatsioonile sagedusel alates 60 Hz ülespoole. Kui Pacini kehakest on stimuleeritud, saadab see neuroloogilisi n.ö valupiirangu sõnumeid ajusse, mis omakorda hakkab piirama valu impulssi. Siinkohal valupiirangu sõnumid tähendavad valu väravakontrolli teooria funktsionaalsete ühikute ja nende tegevuste üldistusi.
3. Helivibratsiooni kaudu käivituvad raku puhastusmehhanismid – Jindraki postulaat(Jindrak & Sing, 1986): see postulaat teoretiseerib meie kehas ja ajus toimiva vibratsiooni võimalikust mehhaanilise puhastamise mõjust. Selle kohaselt võib vibratsioon kaasa aidata närvirakkudes toimuvast tegevusest tulenevate jääksaaduste mõnede molekulide eemaldamisele difusiooni kaudu.
VAT uuringute tulemusi (Rüütel, 2013):
VAT uurimused on näidanud olulist parenemist mitmete somaatiliste ja funktsionaalsete häirete puhul, nagu näiteks:
- valu vähenemine,
- lihaspingete ja spasmide vähenemine,
- hingamisraskuste vähenemine,
- kõrgenenud vererõhu alanemine,
- stressi ja kurnatusega seonduvad tervisevaevused,
- psühholoogiliste häirete ravis (nt unetus, ärevushäired, enesevigastuslik käitumine, autism ja depressioon).
- Parkinsonismi ravis on meetodi katsetused näidanud motoorse funktsiooni paranemist: nt King et al, 2009: rigiidsuse ja tremori vähenemine ning sammu pikkuse suurenemine.
- Hiljutised uuringud on keskendunud eakate hooldusele. Vibroakustilise meetodi rakendamisel hooldekodus elavate eakatega on esile toodud psühholoogilise seisundi paranemist, üldist lõõgastumist ja depressiooni sümptomite vähenemist, dementsusega patsientide puhul rahutuse vähenemist ja vastavalt rahustite kasutamise vähenemist.
-
- Zheng jt, 2009, tõid oma uuringus välja, et VAT võib edendada n.ö. põdurate eakate heaolu läbi funktsionaalse võimekuse paranemise (nt suurenes katsegrupi liikmete poolt teada antud nädalas läbitud distants 3 km võrra), eriti nende puhul, kes on füüsiliste harjutuste tegemiseks liiga õrnas seisukorras;
- Naghdi jt, 2015, tõid oma uuringus välja, et madalsagedusliku heli stimulatsiooni rakendamine fibromüalgiaga patsientidele tõi välja nende statistiliselt ja kliiniliselt olulise paranemise (fibromüalgia mõju ja valust tingitud vaegurlus vähenesid, uni paranes; ravimite doose vähendati ~74 % patsientidest ja lõpetati ~26% patsientide puhul; valuta istumise ja seismise aeg pikenes oluliselt jne).
Toetudes Boyd-Brewer ja McCaffrey (2004) andmetele, ei ole VA meetodi rakendamisel raporteeritud kahjustavaid tulemusi.
Koostanud: Ivar Vinkel
Ivar Vinkel on vibroakustika spetsialist ja looduslike helimaastike salvestaja-kasutaja. Ta on lõpetanud muusikateraapia baaskursuse Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja psühholoogia magistriõppe Tallinna Ülikoolis. 2014. aastal sai ta Jyväskylä Ülikooli juures tegutseva Skille-Lehikoise Vibroakustilise Teraapia ja Uuringute Keskuses VIBRAC praktiku litsentsi. Peale muusikateraapia baaskursust mõistnuna, et muusika koosneb helidest, hakkas teda huvitama just viimaste toime psüühikale ja füüsisele. Lähtuvalt sellest, töötades aastail 2002-2004 Tallinna Laste Turvakeskuses sotsiaalpedagoogina sõltuvusprobleemidega lastega, käivitas ja juhtis seal vibroakustilise teraapia kabinetti. Alates 2005. aastast kuni praeguseni tegutseb vibroakustilise teraapia erapraksises. Ta on teinud mainitud teraapiameetodi alaseid teadusuuringuid Tallinna Ülikoolis ning Tervisedenduse ja Rehabilitatsiooni Kompetentsikeskuses, ning koolitusi nii Eestis kui väljaspool. Tema looduslike helimaastike salvestisi kasutatakse samuti nii Eestis kui väljaspool – nii erinevate teraapiaviisidega seotud ringkondades kui koolides, kontorites, kodudes ja mujal (vt ka www.vinkelheli.com/tagasiside/).
Allikas: Teraapia.com
