Mis saab siis, kui vett enam pole? Vesi on meie jaoks nii loomulik ja iseenesestmõistetav ning kohati läheb meelest hinnata tema rolli meie elus. Mikk Sarv meenutab meile, et peaksime veest rohkem lugu pidama.
Aastatetagusest kirjandusõhtust on meelde sööbinud Juhan Viidingu kirjutatud ja ette loetud luuletus Talveöö, eriti selle teine ja kolmas rida, mille ta esitas suisa karjudes:
VETT LIHTSALT POLE
NII KÜLMAL AJAL.
Luuletus tervikuna on selline:
Vett vedama ei saagi minna keegi,
vett lihtsalt pole
nii külmal ajal. Ära parem teegi.
Kui saad, siis ole.
Ei, ära liigu, tardu võetud poosi
ja jäta see.
Kui läheb valgeks, märkad tikutoosi.
Küll tood ka vee.
Juhani traagiline hüüatus kõlab praeguseni kõrvus. Algul oli see arusaamatu. Kuidas siis, et vett polegi? Kuid selgub, et ikka ja jälle ongi nii. Külmaks läinud aja iga päev toob uudiseid põlemistest, kus hooned maani maha põlevad, sest päästekomandodel VETT LIHTSALT POLE NII KÜLMAL AJAL.
Aastatega küpseb arusaamine luuletuse ja selle kirjutaja vapustavalt sügavast tunnetusest. Üdini tungiva külma aegu, kui tähine kõiksus kogu oma ilus särab, kaob vesi. Kaob maast, puudest, kaevudest, inimestest.
Hingeline vapustus sarnaneb kange külmaga. Ka siis kaob isegi silmavesi. Suur valu, suur rõõm seiskab vee ka inimeses, seda lihtsalt pole. Vesi tuleb hiljem, kui esmane jahmatus on möödas.
Kauni sõna, mis eelöelduga kokku kõlab, on meie keelde toonud Johannes Aavik. Selleks on veendumus. Veendumus saabub siis, kui vapustus ja tardumus mööduvad, kui algab taas elu ja liikumine. Nagu Juhan Viiding kirjutas: “Kui läheb valgeks, märkad tikutoosi. Küll tood ka vee.”
Vett vedama minek tähendab ju ka, et on alanud lagunemine. See, mis on jäik ja tardunud, ehk ka ajale jalgu jäänud, laguneb ja kaob käest ning eest. Asi läheb lihtsalt vett vedama ja nii ongi hästi. Samas on kahju olnust ja seetõttu on vett vedama minekul eelkõige negatiivne tähendus.
Vesi on pea sama vana kui kõiksus. Karjala vanasõna ütleb, et vesi on vanim vendadest. Ja nii ongi. Vesi veab edasi elu meie veres, taimede mahlas. Suurem osa elusolendeist elab vees. Need, kes veest välja on tulnud, kannavad muistset elukeskkonda enda sees edasi. Meie olemine ja tervis sõltuvad veest, mida joome, milles kümbleme ja millega end peseme. Veega kastmine märgib ristiusus ja teisteski religioonides liitumist kogudusega.
Veeta olemine on sama, mis veendumusteta ja usuta olemine. Vesi ise veab meid kaasa olles kaitsja ja hoidja, vahel ka hävitaja ja hukutaja.
Soe vesi Atlandi ookeanist hoiab Golfi hoovusega jäävabana Jäämere ranna kuni Koola poolsaareni välja. Jäämere ääres Tromsös ei ole külmakraade talvel üle kahekümne. Kui poleks seda sooja vee vööd ümber Põhjamaade, oleks meie olemine hoopis teistsugune, külm, kalk ja kuiv.
Meil on õnn elada veerikkal maal, kuid enamasti ei mõtle sellele, kui rikkad me oleme. Põlevkivi kaevandamiseks raiskame miljoneid tonne puhast põhjavett, mõtlemata sellele, et ükskord saabub aeg, kus VETT LIHTSALT POLE. Me oleme maarahvas, kuid samavõrra ka veerahvas. Kuidas uuesti veega sõbraks saada?
Lugupidamine veest algab igaühe isikliku sideme loomisest allikate ja veega. Leidke allikas, kust ammutada puhast ja tervislikku vett, käige seal ikka ja jälle. Viige oma allikale pühade puhul kingiks küünal või lillekimp, puhastage ja korrastage oma allika ümbrust. Looge side oma allika ja veega, et elada üle ajad, kus VETT LIHTSALT POLE.
Autor: Mikk Sarv
