Ühel päikesepaistelisel laupäevahommikul mõned aastad tagasi, püüdsin vaadata iseendasse ning mõtestada oma emotsioonide kujunemist ning leida selles seaduspärasusi. Istusin aurava kohvitassi taga, ees pliiatsikönt ja kortsunud ruuduline vihikuleht ning proovisin paberile ritta kirjutada kõik, mis ma enda seest leian.
Esitasin endale mitmesuguseid küsimusi. Kust tekib igal hommikul ärgates motivatsioon teha just neid asju, mida sa sellel päeval teha kavatsed? Miks ühel päeval tunduvad tähtsad ühed asjad, kuid järgmisel aga on eelmise päeva mured (ja ka rõõmud) tühisteks kuhtunud ning teravad tunduvad hoopis teised probleemid? Millest need asjad sõltuvad? Kuidas nad kujunevad? Ja mis kõige tähtsam- kuidas ja kas ma neid ise juhtida ning kontrollida suudan?
Lõpuks otsustasin, et kõige õigem on kasutada kujundit nälg. Nälg on vajaduse tunnetamine, piisavalt tugev, et mõjutada inimese mõtlemist ja käitumist. Mulle isiklikult meeldib näljatunne. Olgu see siis ükskõik mille järele. Nälg tähendab progressi, sundust liikuda ta kustutamise poole ükskõik millistes konkurentsitingimustes. Keset hundikarja sunnib nälg sind olema kõige suurem hunt, keset põrsakarja kõige suurem põrsas. Nälg sunnib sind leiutama tuhandeid viise, kuidas mööda oma rivaale kõige esimesena nälga kustutava objekti juurde jõuda. Nälg lihvib ja ihub sind, eemaldades kõik üleliigse ning jättes alles vaid parimad ja efektiivseimad kombinatsioonid sinu omadustest.
Kõik ülejäänu- nõrkused, südametunnistus, kaastunne- jäetakse kriitilises olukorras vaikselt teepervele. Ei, ei visata päriselt ära aga pannakse kuhugi kindlasse kohta, et olukorrast väljudes saaks selle jälle üles korjata.
Ja seda kõike kokku võttes sõnastasin enda jaoks järgmise mõttekäigu: inimene on bukett erinevatest pidevatest näljatunnetest ja vajadustest; toidu ja paljunemise järele, läheduse ning suhtluse järele, samuti saavutamise ja eneseteostuse järele. See kimp nälgasid on sinus pidevalt aktiivses olekus, eri tugevusastmetes pulseerimas. Igal hommikul ärgates pead otsustama, milline neist on ületanud sinu jaoks taluvuspiiri ning suunduma kõige otsemat teed pidi seda kustutama. Järgmisel päeval aga on eilsed näljad vaigistatud ning uued aktuaalsed.
Moment, mil kõik su näljad on rahuldatud, tähendaks surma. Näljad, millest sa koosned, ajavad sind elus edasi. Kelle näljad on tugevamad, liigub kiiremini ja vastupidi. Kui sa aga oled mingi nälja endas just rahuldanud, muutud sa selles osas nõrgemaks ja haavatavamaks. Kui tung on kadunud, langetab keha ja vaim võitlusvalmidust ning laskub nn ajutisse rahuloluseisundisse.
Hiljuti aga, õppides ülikoolis ainet, mis käsitleb organisatsioonikäitumist läbi inimpsühholoogia aspektide, sattusin huvitava fakti otsa- kogu ülaltoodud jutt on sisuliselt juba ammu sarnasel kujul teadusliku teooriana ühe autoriteetse ameerika psühholoogi poolt kirja pandud. Veidi enne eelmise sajandi keskpaika, avaldas Abraham Maslow mainekas psühholoogiaajakirjas oma kuulsaima töö nimega „A theory of human motivation”, mis käsitles inimeste vajadusi, nende kategoriseerimist ning väärtustamise süsteemi. Maslow vajadusteooria kohaselt jaotusid inimvajadused tähtsuse järjekorras järgmiselt:
– füsioloogilised vajadused – seksuaal-, vee-, toidu- ja unevajadus;
– turvalisusvajadus – vajadus kaitstuse järgi;
– armastus- ja kuuluvusevajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse;
– tunnustusvajadus – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele;
– eneseteostusvajadus – vajadus saavutada kõik see, milleks inimesel jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi.
Hierarhia madalaimad neli astet on füsioloogilised vajadused. Neid nimetab Maslow ka puudulikkus-vajadusteks. Viies, eneseteostusvajadus, ning püramiidist väljapoole jääv kuues, enesetranstsendentsivajadus, on kõrgemad või olemus-vajadused. Samuti võib inimene olla motiveeritud mitmelt tasandilt korraga, st järjestus ei ole nii kategooriline. Ometi – on olemas mingi alamate tasemete rahuldamatuse piir, millest alates kõrgema tasandi vajadused kaotavad oma aktuaalsuse. Sisuliselt tähendab see, et inimese jaoks on prioriteetsemad alati madalama astme vajadused. Kui need on rahuldatud siis liigutakse kõrgema astme vajadustega tegelemise juurde.
See suhteliselt pisike hulk infot on iseenese mõistmise seisukohalt äärmiselt tähtis ning annab parema arusaamise sellest, kuidas kujunevad erinevad nn driverid, millest sõltub meie elu. Teades seda ning arvestades sellega, oleme võimelised vältima konflikte iseendaga ning tüürima oma asju just selles suunas, milles me tahame, et nad liiguksid.
Autor: Taavi Kontson
