Mis toimub meiega surmahetkel? Mis saab peale surma? Kuhu läheb meie hing ja mis toimub vaimumaailmas? Nendele ja paljudele teistele küsimustele otsis vastuseid vaimudelt spiritismi looja Allan Kardec, kelle õpetust kannab edasi Brasiiliast pärit spiritist, meedium ja arst Andrei Moreira, kes räägib spiritismist pikemalt täna kell 14 Raadio 2 saates ” Hallo, Kosmos!”.
19. sajandil elanud ja tegutsenud Prantsuse haridustegelane Allan Kardec pani aluse spiritismile. Tema “Vaimude raamat” sisaldab erilise, vaimude õpetuse, mis on seotud üldise vaimse õpetusega, olles selle üks haru, mida võib seda nimetada üldise vaimse filosoofia osaks.
“Spiritistlik teadus jaguneb kahte ossa: katselisesse, mis tegeleb üldiste avaldustega, ja filosoofilisse, mis tegeleb intelligentsete avaldustega. Tõeline spiritistlik õpetus seisneb vaimude poolt meile antud õpetustes. Teadmised, mis sisalduvad neis õpetustes, on liiga rasked selleks, et neid võiks omandada tõsise, metoodilise uurimiseta. Ainult siis võib märgata suurt hulka fakte ja varjundeid, mis võimaldavad mingi arvamuse kujunemist,” sõnab Kardec oma raamatus.
Toome teieni Allan Kardeci vestluse vaimudega teemal mis saab peale surma ning kuidas toimetab hing edasi peale kehast lahkumist. Puhuks kui kellelegi on huvi teemat edasi uurida ja süveneda, on küsimuse ette jäetud numbrid samamoodi, nagu on need Kardeci raamatus ja õpetuses.
*
Hing pärast surma, selle individuaalsus. Igavene elu
149. Mis juhtub hingega surmahetkel?
“See muutub uuesti vaimuks, s.t pöördub tagasi vaimude maailma, millest ta silmapilguks lahkunud oli.”
150. Kas hing säilitab pärast surma oma individuaalsuse?
“Jah, ta ei kaota seda kunagi. Mis oleks ta siis, kui ta seda omadust ei säilitaks?”
Kuidas väljendab hing oma individuaalsust, kui tal ainelist keha enam ei ole?
“Hing säilitab ka omapärase välja, mis pärineb atmosfäärist, milles ta on kehastunud ning mis väljendab tema viimase kehastuse kuju, see on tema vaimukate.”
Kas hing ei võta sellest maailmast midagi kaasa?
“Ei midagi peale mälestuse ning soovi üle minna paremasse ilma. See mälestus on kibedam või magusam, olenevalt sellest, kuidas hing oma elu kasutanud on. Mida puhtam ta on, seda selgemini saab ta aru kõige selle tühisusest, mis ta maa peale maha on jätnud.”
151. Kuidas suhtuda arvamusse, mille kohaselt hinged pärast surma üldisesse eluallikasse tagasi pöörduvad?
“Kas ei moodusta kõik vaimud üht tervikut? Kas see ei ole eraldi maailm? Kui te kusagil seltskonnas viibite, olete te osa kollektiivist, aga säilitate siiski individuaalsuse.”
152. Missugust tõendust võime saada hinge individuaalsuse säilimise kohta pärast surma?
“Kas vaimudelt saadavad teated ei ole tõenduseks? Kui te pimedad ei ole, siis saate nägema, kui te pole kurdid, siis kuulete kord, sest tihti on kuulda häält, mis tõestab teile ühe teise olevuse kohalolekut.”
Need, kes usuvad, et hing pöördub pärast surma üldisesse algallikasse tagasi, eksivad, kui nad selle all mõistavad, et nad kaotavad oma eripära nagu veetilgad mis ookeani langevad. Kuid neil on õigus, kui nad mõistavad algallika all kehata olevuste kogu, millest iga hing ehk vaim moodustab ühe osa.
Oleksid hinged üldsusesse sulanud, siis oleksid neil kõigil ühised omadused ning poleks vahet üksteise vahel, neil puuduksid intelligents ja eriomadused. Kuid nad ilmutavad kõigis teadetes oma “mina” ning oma tahet. See mitmekesisus on tõendus isiksuse olemasolust.
Kui pärast surma midagi muud ei oleks kui see, mida nimetatakse suureks, kõiki isiksusi ühtesulatavaks üleüldsuseks, siis oleks see üleüldsus ühelaadiline ning järelikult oleksid kõik teated, mis nähtamatust ilmast tulevad, üksteisele täiesti sarnased. Et aga sealt häid ja halbu, õpetatud ning teadmisteta, õnnelikke ja õnnetuid olevusi leitakse, ja et seal on igasugused iseloomud, lõbusad ja nukrad, kergemeelsed ja sügavmõttelised jts, siis on selge, et seal on mitmesugused olevused. Individuaalsus saab veel silmatorkavamaks, kui need olevused tõendavad oma samasust vastuvaidlematute märkidega läbi isiklike, maapealsesse ellu puutuvate üksikasjade. Individuaalsuse säilimise vastu ei saa me enam vaielda, kui nad oma täies kujus meie ette ilmuvad.
153. Kuidas mõista igavest elu?
“Igavene elu on vaimu elu, kehaline elu on ajutine ja mööduv. Kui keha sureb, läheb hing igavesse ellu tagasi.”
Kas ei oleks õigem igaveseks eluks nimetada nende vaimude elu, kes, olles täiuse juba saavutanud, ei pea enam katsumusi läbi tegema?
“Pigem on see igavene õnn. Aga see on ainult sõnade küsimus; nimetage asju, kuidas soovite, peaasi, et aru saate.”
*
Hinge lahkumine kehast
154. Kas hinge lahkumine kehast on valus?
“Ei, tihti kannatab keha eluajal rohkem kui surma momendil. Hing ei tunne seejuures midagi. Valud, mis mõnikord surmaga kaasnevad, on vaimule rõõmuks, sest et vaim näeb liginemas oma katseaja lõppu.”
155. Kuidas toimub hinge lahkumine kehast?
“Kuna sidemed, mis teda kinni hoidsid, on katkestatud, hing vabaneb.”
Kas lahkumine sünnib äkitselt? Kas elu ja surma vahel on kindlat piiri?
“Ei. Hing vabaneb järk-järgult ega lenda äkitselt ära nagu puurist vabaks lastud lind. Need kaks staadiumi tulenevad teineteisest ning segunevad. Nii vabaneb vaim järk-järgult oma köidikutest; need lähevad lahti, mitte ei lõigata neid läbi.”
Elu ajal on vaim seotud kehaga oma poolmateriaalse katte abil. Surm hävitab vaid keha ja mitte selle katte, mis orgaanilise elu katkemise järel kehast eraldub. Vaatlused näitavad, et surmahetkel ei ole vaimukatte vabanemine täielik; see toimub järk-järgult, ühel aeglasemalt, teisel kiiremini, olenevalt isiksusest. Mõnede juures on see vabanemine väga kiire, nii, et võib öelda, et surma moment on ka vabanemise moment, kusjuures nende vahe on ainult mõni tund. Teiste juures, eriti neil, kelle elu oli väga materiaalne ja lihalik, toimub eraldumine aeglasemalt ning vältab mõnikord päevi, nädalaid ja isegi kuid. See ei tähenda siiski, et kehas säilib ka elujõud või et elluärkamine oleks võimalik, vaid vaimu lihtsalt tõmbab keha poole. Tõmme on seda tugevam, mida suuremat tähtsust eluajal vaim mateeriale omistas. On loogiline, et mida rohkem vaim end identifitseerib mateeriaga, seda raskem on tal sellest vabaneda. Et intellektuaalne ja kõlbeline aktiivsus ning mõtete puhtus on vabanemise alus juba kehalise elu jooksul, siis on surma silmapilgul juba kergem. Seda on mitmel puhul tähele pandud.
Vaatlused näitavad samuti, et juhul, kui hinge lahkumine kehast sünnib liiga aeglaselt, siis võib vaim isegi mädanemise koledust tunda. Sellised juhtumid on erandlikud ning tulevad ette ainult mõnda teatud laadi elu ja surma puhul; seda esineb, muuseas, mõnede enesetapjate puhul.
156. Kas hinge lahkumine kehast võib toimuda enne orgaanilise elu täielikku lõppemist?
“Viimase hingetõmbe ajal on hing mõnikord kehast juba lahkunud, üksnes orgaaniline elu on veel sees. Inimene ei ole enam teadvusel, kuid temas on siiski veel elu. Keha on südame läbi liikuma pandud masin, ta elab, niikaua kui süda veel verd pumbata suudab ja selleks ei vaja ta hinge.”
157. Kas ei ole hing mõnikord olukorras (ekstaasis), mis teda tulevast ilma näha laseb, seda, kuhu ta tagasi pöördub?
“Sagedasti tunneb hing, et sidemed, mis teda keha külge köidavad, lähevad lahti ja pingutab siis ennast, et täielikult vabaneda. Mateeriast pooleldi vabana näeb ta enda ees tulevikku avanevat ja tunneb juba ette rõõmu oma vaimuolekust.”
158. Kas ei või tõuk, kes algul maa peal roomab, siis nukuna otsekui varjusurmas on ning hiljem taas elule ärkab, luua meile ettekujutust maapealsest elust, hauast ja tulevasest elust?
“Väikesel kujul küll. Kujund on hea; siiski ei tohiks te seda sõna- sõnalt võtta, nagu te sageli teete.”
159. Missugune tunne on vaimul sel hetkel, kui ta tunneb end taas vaimumaailmas olevat?
“See on mitmesugune. Kui olete meelega kurja teinud, siis tunnete esimesel silmapilgul kahetsust ja häbi. Kui olete olnud õiglane, siis tunnete ennast otsekui raskest koormast vabanenuna, sest teil ei ole ühtki läbivaatavat pilku karta.”
160. Kas leiab vaim kohe need üles, keda ta maapeal on tundnud ja kes on surnud enne teda?
“Jah, olenevalt vastastikusest austusest. Sageli tulevad nad teda tagasipöördumisel vaimude maailma vastu võtma ning aitavad tal mateeria mähkmetest vabaneda. Ta leiab paljud, keda ta oma maapeal viibimise tõttu juba kaua aega näinud ei ole. Ta näeb neid, kes on rändavas seisukorras ning külastab neid oma vendi, kes taas kehastunud on.”
161. Kas vägivaldse surma puhul, kui organid veel vanadusest ega haigustest nõrgestatud ei ole, toimub hinge lahkumine ja elu lõpp ühekorraga?
“Üldiselt küll. Igatahes on vahe nende vahel väga lühike.”
162. Kui inimesel näiteks pea otsast raiutakse, on tal siis mõni aeg teadvus säilinud?
“Tihti on see nii mõne minuti jooksul, kuni orgaaniline elu täielikult kustub. Tihti on aga hirm surma ees riisunud teadvuse veel silmapilk enne surma.”
Jutt on teadvusest, mis tapetul on iseendast inimesena oma organite kaudu, mitte vaimuna. Kui ta ei kaotanud teadvust enne hukkamist, siis võib see tal säilida väheste hetkede jooksul, kuni lõpeb orgaaniline elu peaajus. See ei tähenda, et vaimukate on kehast täielikult vabanenud. Vastupidi, kõigil vägivaldse surma juhtudel, kui surm ei saabunud elujõu järkjärgulise hääbumise tagajärjel, on sidemed keha ja vaimukatte vahel kestvamad ning täielik vabanemine aeganõudvam.
Autor: Allan Kardec, spiritismi looja teoses “Vaimude raamat”
Kuula pikemalt spiritismist ja vaimude maailmast Kardeci õpetuse edasikandjalt – Brasiiliast pärit spiritist, meedium ja arst Andrei Moreira käsitleb vaimumaailma teemat täna kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”.
