Ma olen sageli mõelnud, et millest inimesed tegelikult räägivad, kui nad räägivad energiast. Me teame, et on olemas praana, chi, ki, eluenergia ja hing. Me õpime hingates seda energiat tunnetama, tajuma, liigutama ja juhtima. Kas nad räägivad sellest? Kui inimesed ütlevad, et nad tunnevad energiat, on energia suhtes sensitiivsed, mida nad siis silmas peavad, arutleb kogu maailmas tunnustatud ja hinnatud hingamistöö ekspert ning vaimse hingamise liikumise juht Dan Brule oma raamatus „Lihtsalt hinga“.
Mul on selle kohta üks mõttekäik. Kui laev vees liigub, tekitab ta laineid. Kui sa neid laineid tunned, kas sa tunnetad siis laeva? Kui energia liigub läbi keha ja meele, siis tekivad lained: tunded ja aistingud, mõtted ja kujutluspildid. Kui sa neid koged, kas sa koged energiat? Ei, sa koged laineid, mida energia sind läbides tekitab. Sa koged oma keha ja meele reaktsiooni energiale.
Inimesed ütlevad mulle väga sageli, et nad on sensitiivsed, ning ma mõtlen siis alati, et kas nad on tõesti ülitundlikud või lihtsalt ülereageerivad? Mulle tundub, et seni, kuni su keha ja meel reageerivad, ei saa sa tegelikult sensitiivne olla. Alles siis, kui keha ja meel enam ei reageeri, on võimalik energiat otse tunnetada. Kuni me reageerime, seni pole ma ka tõeliselt sensitiivsed.
Seetõttu praktiseerime me hingamises kolme vaimset põhimõtet:
1. hinnangute puudumine,
2. vastupanu puudumine,
3. klammerdumise puudumine.
Tuleb tuttav ette? Buddha ja paljud teised virgunud on neid kolme põhimõtet õpetanud. Need on kannatuse kolm vaimset vastumürki. Olen palju aastaid harjutanud hinnangutest, vastupanust ja klammerdumisest loobumist. Teen seda tänini.
Ühel päeval ma mõistsin, et kõik need kolm on reaktsioonid. Hinnangud on reaktsioon, vastupanu on reaktsioon ja klammerdumine on reaktsioon. Nii et esimene asi on harjutada mittereageerimist. Olen oma praktikates taandanud põhilise eesmärgi mittereageerimisele. See on nii hingamise kui iseenda valdamise üks saladusi ning võimalik, et ka võti eneseteostuse ja lõpliku vabanemise juurde.
Hingamistöös sobib teadvuse jaoks üks ilus analoogia – vesi. Võiks küsida: „Mida Jeesus teeks?“ või „Mida armastus teeks?“ Või me võiks küsida: „Mida vesi teeks?“ Kui sa viskad jõkke või tiiki kivi, reageerib vesi täiuslikult. Ta ei üle- ega alareageeri. Meie eesmärk on samasuguse meele ja keha saavutamine.
Veel on ka kaks väga huvitavat omadust: ta on läbipaistev ja peegeldav. Ma saan vaadata veekogu põhja, ma näen vees kalu ujumas. Aga ma näen ka iseennast veepinnalt vastu peegeldumas. Seda muidugi vaid siis, kui vesi on puhas ja tasane, laineteta. Sellist teadvust on vaja arendada. Ja selleks annab hea võimaluse hingamistöö: see aitab arendada teadvust, nii et see oleks kõrgem, peenemalt häälestunud ja avardunud.
Nagu sa oled märganud, kasutan ma sageli selliseid sõnu nagu „teadvus“ ja „teadlikkus“ samatähenduslikuna. Mõni kindlasti vaidleks vastu ja ütleks, et need pole sünonüümid. Võib-olla nii ongi, kuid teatud mahus ja meie teema tähendusväljas need siiski on üks ja sama.
Kuulsin aastate eest üht lugu oma lemmikõpetajate Buddha ja Patanjali kohta. Buddha kohta teab igaüks midagi, kuid Patanjali pole nii tuntud. Teda peetakse jooga isaks. Ta ei avastanud joogat, aga ta sõnastas joogatehnikate teadmised ja pani need süsteemi, joogasuutratesse. Patanjali ja Buddha pole kunagi kohtunud. Nad on pärit erinevatest kultuuridest ja nad elasid erineval ajal, kuid ilmselgelt olid nad vaimsed vennad.
Nii Buddha kui Patanjali missioon elus oli üks: leida kannatuse põhjus ja sellest vabaneda. Ja kui vaadata Buddha nimekirja kannatustest ning võrrelda seda Patanjali omaga, siis on selgelt näha, et need kaks on praktiliselt identsed. Nad jõudsid ka virgumise ja kannatuse lõpetamise viiside suhtes ühtedele ja samadele järeldustele. Minu arust on see väga oluline. Kui kaks ülimat õpetajat, kellel pole mingit kultuurilist, ajalist või isiklikku sidet, jõuavad samadele äratundmistele, siis tuleb neid kuulata. Nad mõlemad käisid oma rada, kuid jõudsid samasse eksalteeritud seisundisse.
Minu jaoks on nende kahe juures veel üks asi imeline. Nad mõlemad kasutasid üht ja sama metafoori kirjeldamaks tööd, mida me teadvuse tasandil tegema peame. Nad mõlemad kasutasid üht ja sama analoogiat kirjeldamaks seda protsessi ja praktikat. Nad rääkisid „täiuslikust kalliskivist“, „veatust juveelist“.
Nad mitte ainult ei jõudnud samade mõtete ja lahendusteni, nad isegi kasutasid sisemist tööd kirjeldades üht ja sama analoogiat! Mis on selle tõenäosus? Nad mõlemad ütlesid, et teadvus peab olema nagu „puhas, veatu briljant“. Nad mõlemad ütlesid, et meie teadvus peab saama täiesti puhtaks. Siis ja alles siis on võimalik jõuda vaimse ärkamiseni. Seni, kuni teadvus on nüri või ego kontrolli all, seni, kuni see on täis laineid ja osakesi, seni, kuni see on lükata-tõmmata või seda juhivad hirm, viha, iha ja nii edasi, ei saa seda usaldada.
Allikas: Dan Brule „Lihtsalt hinga“, kirjastus Pilgrim
