Tihti kirjeldatakse mulle oma lapsepõlve kui head ja toredat perioodi koos saatelausega „Ära sealt küll midagi otsima hakka, kodus oli kõik normaalne“. Pean siiski küsima: kas su ema võttis sind sülle, silitas, hoidis, kallistas, kiitis ja tunnustas? Kas ema käed olid soojad ja pehmed või tugevad ja hirmutavad? Selle peale saan tavaliselt hämmastavalt sarnaseid vastuseid stiilis „ei noh, sellist asja meie peres küll ei olnud, et kallistatakse või räägitakse jube palju – ajad olid ju sellised“. Siin aga võibki peituda tõde ja peamised põhjused, miks oled õnnetus suhtes või ei leia eneseteostust.
Laps tahab kuuluda – ja alateadlikult ka lahendada – oma sünniperes esinevaid raskeid teemasid (hirmud, haigused, kee – rulised suhted), et ta ei näeks oma vanemaid kannatamas. Seepärast loob ta täiskasvanuna uuesti sarnaseid olukordi, et neid siis ise läbi teha ja lahendus leida. Siin aga varitseb suur oht: lapsepõlvemustrid on nii tugevad, et tollal kogetust saab enesestmõistetavus. Mustreid muutes tunneb laps ennast süüdi, justkui reeturina.
Arusaamad elust on meile nii omased, et me ei märkagi nende olemasolu. Tekib lausa hirm, et kui need mustrid ja alustalad peaks saama lõhutud, siis poleks meid justkui enam ole – mas. Siia alla saab liigitada isegi vägivalla – lapsepõlves kogetud valu annab endast märku paljudel viisidel, kuid kõige tugevamalt lähisuhtes.
Sa võisid sündida oma vanematele ootamatult või lausa soovimatult. Sinu tulekust ei oldud vaimustuses, nad võisid tahta olla veel kahekesi või takistasid neil hoopis lahku minemast. Võibolla sind isegi oodati, aga kui sündisid, siis oli pettumus, sest olid valest soost. Ehk ei vastanud su välimus, temperament või vaimsed võimed ootustele? Said küll olla osa perest, aga mitte täisväärtusliku erilise isiksusena – selleks oleksid sa pidanud olema rohkem oma vanemate sarnane.
Võib-olla ei olnud sa armastuse vääriline, vaid pidid õiguse olla olemas välja teenima? Või oli keegi teine su vanemate lemmiklaps. Väga paljud mu kliendid on oma sünniperes teised tütred. Ka ma ise olen teine tütar, niisamuti mu ema. Täiskasvanuna võid tunda, et sa ei tohi erineda ja pead tegema nii nagu ümbritsevad, ja otsima lahendusi sealt, kus need juba olemas on. Näib, et sa polegi erilist tähelepanu väärt. Kahjuks on nii, et kui sa ise endast nõnda mõtled, saavad ka teised sind vaid nii kohelda.
Täiskasvanuna võib hakata selline laps põdema petturi (ingl imposter) sündroomi – eeldama, et ta valmistab teistele vaid pettumust. Seega pürgib ta aina enam edu suunas, et tõestada oma õigust elule, samal ajal saavutatut häbenedes ning tundes, et ei vääri seda. On ainult aja küsimus, mil ka teised taipavad minu väärtusetust ja pettuvad, mõtleb ta. Vastutasuks on ta ka ise suur pettuja – ta ei usalda kedagi ning on kindel, et kogu edu ja teistele meeldimine on kõigest ajutine. Peagi tuleb tõde päevavalgele.
Paljudele naistele räägitakse nende sünniloo juures naljatades, kuidas isa ootas poega ja tõttas pärast tütre sündi koos sõpradega kõrtsi jooma. Nagu selles oleks midagi naljakat ja põhjust millegi üle uhke olla. Niisiis võis su sünd valmistada vanematele ja vanavanematele suure pettumuse. Osadele emadele võib „valest“ soost laps teki – tada ka süütunde – neile näib, et nad on oma meest alt vedanud. Selline stsenaarium võib aga tipneda olukorraga, kus naine hak – kab mehe poolehoiu nimel ka ise tütart vältima.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Tiina Tiituse raamatust „Elu armastus“.
