Paradigma muutus algab otsusest

Elada saab autentselt, siiralt ja vabandamata. Sa võid leppida oma vigadega ja armastada end tingimusteta. Sa suudad seda ilma igasuguste edasiste viivitusteta. Selleks pole vaja muud kui otsust. Oled siis nagu Bilbo Baggins, kes asus teele ega polnud enam kunagi seesama kääbik, kes kunagi teekonda alustas, kirjutab Kristina Mänd-Lakhiani oma raamatus “Ebatäiuslikkuse võlu“.

Oma tões elamine ja oma puuduste ja ägeduse omaksvõtmine ei nõua mingit pingutust; selleks pole vaja teha mingeid harjutusi ega praktikaid. Inimestele meeldivad lihtsad rituaalsed lahendused. Aga muutused nii ei toimi. Nii tore, kui selleks oleks mingi retsept, selge õpetus, võlurohi või võimalus häkkida ja panna „tarkvara“ enda kasuks tööle, aga midagi sellist pole.

Kui tahetakse muutusi esile kutsuda, pingutatakse sageli rohkem, püütakse natuke rohkem, õpitakse veidi rohkem süvitsi. Kuid muutused ei toimu põhjusel, et sa nii tahad. Muutused toimuvad, kui sa neiks valmis oled. Ühel päeval näiliselt tühjalt kohalt kõik lihtsalt klapib, kukub paika ja, põmaki!, su elu on muutunud.

Kõige esimene enesearengu koolitus, kus ma osalesin, toimus 2008. aastal. See oli neljapäevane intensiivkoolitus ja kuna ma olin just emaks saanud, võtsin lapse sinna kaasa. Andsin Haydenile vaheaegadel ja öösiti rinda, ärkasin hommikuti vara ja osalesin pikkadel, intensiivsetel ja füüsiliselt kurnavatel koolituspäevadel.

Ma vihkasin seda kogemust (ja sealseid inimesi)! Kuid ülbus ja küünilisus olid tol ajaperioodil mulle omased. Olin äsja Malaisiasse kolinud, kuid polnud pärast New Yorgis elamist ja Edinburghis õppimist üldse valmis Aasias elama. Iga kord, kui ma läksin immigratsiooniametisse viisat uuendama, lootsin salamisi, et mu taotlus lükatakse tagasi ja ma saan mõjuva põhjuse Euroopasse põgenemiseks.

Elasin oma reaalsuse mullis, või äkki peaks ütlema omaenda reaalsuses, paralleeluniversumis, ja olin ülimalt rahul sellega, kuidas ma maailma nägin. Ainus probleem seisnes selles, et mulle ei meeldinud mu asukoht ja ma tahtsin sealt põgeneda.

Kuhu põgeneda? Hea küsimus! Tegelikult ma ei teadnud ega hoolinud. Teadsin vaid seda, et ma ei taha olla seal, kus ma olin – Malaisias.

Umbes koolituse teisel või kolmandal päeval tekkis mul kummaline ahhaa-moment. Mulle turgatas pähe täiesti ootamatu mõte, millel polnud mingit seost antud koolitusega: „Hayden kasvab ja läheb ühel päeval kooli, tõenäoliselt siin Malaisias. Tundub, et Malaisia on nüüd minu kodu, meeldib see mulle või mitte. Kas poleks mõistlikum sellega leppida?“

Ja samal hetkel, keset kaost, otsustasin leppida kõigega, mis mulle alles hetk tagasi nii kirglikult vastumeelt oli. Ma otsustasin, et mulle meeldib Malaisia, et mulle meeldib mu elu minu uues kodus ja mulle meeldib kõik, mis toimub sel ajal nii minuga kui minu kehaga.

Koolitus oli lõppkokkuvõttes tegelikult suurepärane. Olen senimaani veendumusel, et see oli üks parimaid enesearengukoolitusi, millel ma kunagi osalenud olen. See oli täiesti geniaalne ja mul vedas, et mu maailmanägemises toimus muudatus nii õigel hetkel, et ma sain veel kahte viimast päeva nautida.

Ja minu elu muutus 180 kraadi: kõik, mis oli olnud kohutav, oli nüüd imeline ja seda ilma igasuguse minupoolse pingutuseta. Lõpuks ometi sukeldusin täielikult Aasia ellu, nautisin kõike, mida sel pakkuda oli, ning otsisin elamustest rõõmu ja naudingut, mitte ei lasknud end enam vastumeelselt kaasa vedada nagu varem. Elu polnud enam pingutus ega pidev võitlus. Ma lihtsalt tegin otsuse ja nii lihtne see oligi!

See lihtne kogemus oli üks minu elu kõige sügavamaid ja transformatiivsemaid hetki. See muutis päris kindlasti mu elukvaliteeti. Kuid mis veel olulisem, see andis mulle võimaluse kontrollida üht enesearengu olulist teesi praktikas: meie taju määrab meie reaalsuse.

Niipea kui sa muudad oma arusaama, ettekujutust, muutub paradigma, elu hakkab muutuma ja sellega kohanema.

Ja seda tahan ma eriti rõhutada: ma ei räägi mingil juhul külgetõmbeseadusest ega mõnest muust sarnasest lihtsustatud esoteerilisest ideest. Ma räägin paradigma muutusest, sügavast muutusest, sellest, kuidas sa oma reaalsust tajud ja koged.

Paradigmamuutusi ei saa välja mõelda, intellektuaaliseerida ega ratsionaliseerida, neid tuleb lihtsalt kogeda. Kas sa mäletad minu transformatsiooni valemit? Teadmised + kogemus = transformatsioon. Kogemus üksi ei pruugi sind muuta, transformatsiooni toimumiseks on vaja õiget konteksti. Ja pelgad teadmised ilma kogemusteta on nagu tolmune raamat riiulis: need ei muuda elus midagi enne, kui ei leia kogemustes kinnitust.

Nii et ära lase sel raamatul tolmu koguda ei otseses ega kujundlikus mõttes. Raamatu ideid tuleb kõiki kogemustega kinnistada. Ja selliste kogemuste esilekutsumiseks on vaja julgust, ausust ja heatahtlikkust.

Ma ei ütle, et need omadused on sinu jaoks uued, kuid tõstame nad korraks tähelepanu keskmesse. Alustame aususest, sest see on omadus, mis paneb rattad veerema. Seejärel räägime heatahtlikkusest, sest ilma selleta võib ausus rohkem kahju kui kasu tuua. Ja lõpuks räägime julgusest ehk omadusest, mida on vaja igal sammul, kuid eriti tegutsema asudes, et oma elu aususe ja headuse abil muuta.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kristina Mänd-Lakhiani raamatust “Ebatäiuslikkuse võlu“.

 

Seotud