Tema on see kirurg, kes hakkas Eestis esimesena panema südame lubjastunud arterite asemele uusi veresooni ehk šunte. Sellist lõikust nimetatakse šunteerimiseks või koronaaroperatsiooniks. Kuna tänu lisasoontele saab veri vabalt soontes voolata, töötab süda taas normaalselt ning inimene saab elada täisväärtuslikku elu.
“Meditsiinidoktor professor Toomas-Andres Sulling on kahtlemata Eesti üks silmapaistvamaid ja tuntumaid arstiteadlasi-kirurge, kes tänu teadusuuringutele ja suurepärastele ravitulemustele on arvukatel rahvusvahelistel foorumitel pälvinud laialdase tunnustuse ning toonud tähelepanu ja kuulsust kogu Eesti meditsiinile.” Nõnda ütleb südamekirurg Sullingu kohta sõber ja kolleeg Jaak Maaroos äsja ilmunud raamatus “Südamega südamest”.
Toomas Sulling on teinud ligikaudu 4000 šunteerimislõikust, pooled neist töötaval südamel ja pooled kunstlikku vereringet kasutades, kui süda pannakse seisma. Talle endale meeldib rohkem opereerida töötaval südamel, kuigi see on kirurgile tehniliselt raskem. “See operatsioon on tõesti tehniliselt nõudlikum kui seisma pandud südamel, kuid iga kirurg võib selle omandada, kui tal on selleks tahtmist. Haige aga võidab sellega oluliselt,” rõhutab Sulling.
Kirurgikarjääri 12 esimest operatsiooni tegi Sulling töötaval südamel, kuigi kogemusi nappis ja nõukogude meditsiinitehnika oli vilets. Ent veel rohkem kui kogenematust kartis tema ja kogu meeskond kunstliku vereringe aparaati, sest see oli vilets ja kogemusi samuti vähe. Kuna aga 1970ndatel puudusid mikrokirurgia tegemiseks vajalikud riistad, ilma milleta on töötaval südamel opereerimine väga keeruline ja aeganõudev, hakkasid tohtrid tegema siiski lõikusi seisva südamega.
Nõukogude ajal töötati halva tehnika kiuste
“Nõukogude päritolu kunstliku vereringe masin mõjus halvasti vere hüübimissüsteemile ja kogu organismile, kaasa arvatud kõik elutähtsad organid, nagu aju, süda, kopsud, maks ja neerud. Mõju sõltus põhiliselt ringe kasutamise ajast, mis meil oli tollal 40 minutit ja seda ei tohtinud ületada. Selle ajaga pidid kirurgid toime tulema, mis aga alati ei õnnestunud ning pärast järgnesid komplikatsioonid, eeskätt verejooksud,” meenutab dr Sulling. “Kunstliku vereringe ajal muudetakse veri hüübimatuks ning kui operatsioon on läbi, tuleb veri muuta uuesti hüübivaks. Mõlemal juhul on vaja kasutada vastavaid rohtusid ning seejuures on tähtis, et need oleksid kindla kvaliteediga. Paljusid rohtusid ei toodetud Nõukogude Liidus üldse või olid need lubamatult madala kvaliteediga. Eriti halb oli viimane variant, sest ei teadnud karta kõrvaltoimeid või puudus ravimil ettenähtud toime üldse. Praegugi meenutan hirmujudinatega, kuidas ükskord märkasin operatsiooni ajal, et veri hakkas hüübima, kuigi sel momendil ei oleks seda tohtinud mitte kuidagi juhtuda. Imekombel pääsesime olukorrast tänu anestesioloogide kiirele tegutsemisele ning edaspidi Nõukogude hepariini ei kasutanud. Orienteerusime ümber Ungari või teiste sotsmaade toodangule.”
Kuidas Toomas Sulling püüdis hankida järjest paremat meditsiinitehnikat ja ravimeid, sellest saab lugeda raamatust. Ja nõukogude defitsiidihulluses juhtus tõeliselt uskumatuid lugusid.
Pärast esimesi töötaval südamel tehtud koronaaroperatsioone lõikas Toomas Sulling 20 aastat kunstlikku vereringet kasutades, kuid üheksakümnendatel hakkas opereerima taas töötaval südamel. Nagu oma kirurgikarjääri algusaastail.
Dr Sulling, miks sa hakkasid taas lõikama meetodil, mis on kirurgile keerulisem?
Uuesti hakkasin töötaval südamel lõikama sellepärast, et maailmas hakkas see levima ja tuli veendumus, et nii on patsiendile õige ja hea. Kasutusele tulid ka head abivahendid. Isegi kardioloogid-residendid, kes olid meie juures haiglas praktikal, panid tähele, et need haiged, keda on lõigatud töötaval südamel, kulgevad kuidagi teisiti. Heas mõttes teisiti. Aga see on ka tõsi, et kui hakkasin uuesti töötaval südamel lõikama, siis mõtlesin: kas ma olen idioot, et hakkan seda rasket tööd tegema? Sest tegelikult on kirurgil ringega mugavam. Mina olin tol ajal Euroopas vist kõige vanem, 60aastane, kes hakkas opereerima töötaval südamel.
Mida süda teeb, kui kirurg ta opi ajal kätte võtab?
Süda liigub ja tuksub. Kätte võetakse teda väga harva, õrnalt ja lühiajaliselt. Kui ta liiga kiiresti töötab, siis palun anestesioloogil rohtu anda, et aeglasemalt lööks. Ringega puhul on süda lihtsalt üks tükk.
Pärgarterid, mis on südame peal, on ju imepeened. Kuidas neid on võimalik õmmelda?
Nende läbimõõt on 2-3 mm, aga vahendid on sellised, et neid on võimalik õmmelda. Ja prillid suurendavad neli kuni viis korda. Vanemas eas ei saanud aru, kuidas ma ilma prillideta sain opereerida, aga tegelikult oli mul noorena väga hea nägemine. Lugemisprille hakkasin kasutama kusagil 40. eluaasta kandis. Muide, kirurgiprillid on kallid, üle 10 000 krooni maksid.
Kui kaua šunteerimine tavaliselt kestab?
Operatsioon kestab kolm kuni neli tundi alates sellest, kui nahalõike teen. Reeglina töötab kaks brigaadi. Üks, kes võtab veeni jalast või käsivarrest, ja teine, kes avab rinnaku ja võtab rindkeresisese arteri šundiks. Rindkeresisesel arteril ei teki peaaegu kunagi ateroskleroosi ning see läheb kõige tähtsamale pärgarterile. See šunt kestab tervena 10-20 aastat, vahel ka kauem. Need kaks brigaadi hakkavad tööle üheaegselt ja šundimaterjali võtjad peavad olema oma töö lõpetanud selleks ajaks, kui rinnak on avatud ja opereeriv kirurg on valmis šunteerima. Rinnaku saagimine ei võta tänapäeva riistadega kaua aega, viis minutit kõigest, aga veri peab olema hästi kinni pandud, operatsiooniväli peab olema kuiv ja puhas, seal ei tohi verd olla.
Ütleme, et šunte pannakse kolm-neli. Kaua see aega võtab?
See võtab vähem kui poole opiajast, tunni-pooleteise ringis. Vahel vähem, vahel rohkem.
Sa oled öelnud, et sinu kõige pikem opp kestis 23 tundi. Mis siis juhtus?
Tekkis verejooks, mida ei saanud pidama. Oluline fakt on siin see, et see oli korduslõikus. Varem toimunud opi tõttu oli süda juba liitunud ümbritsevate kudedega ning südame kättesaamine ilma vigastamata on erakordselt raske. See oli kunstliku vereringega pikk operatsioon ning kunstlik vereringe rikkus vere ära. Veri ei hüübinud ja muudkui jooksis. Anestesioloogil oli väga raske, ma ei mäleta enam, mitu korda ta verd vahetas ja palju seda vaja läks. Võib-olla kümme liitrit.
Mäletad sa seda patsienti?
Ta oli suur tugev mees. Ta ei jäänud ellu. Me ei saanud hakkama.
Kas sa tead, kui palju haigeid sul on opilaual surnud?
Arvu ma ei tea, aga seda võin öelda, et on olnud aastaid, kui ma ei ole kaotanud ühtegi haiget. Kriteerium on 30 päeva ehk kui 30 päeva jooksul ei ole patsient surnud, siis ei ole tegemist operatsioonisurevusega. Kuigi surmal võib olla ja ongi mitu põhjust, kirurg surma ei salli. Kui ta võtab opi ette, siis ta tahab välja tulla võitjana ja reeglina ka tuleb. Öeldakse, et opereeriv kirurg ei ole kunagi kuulus.
Mida sa siis tegid, kui oli surm opilaual?
Jälje jätab see ikka, aga et sellest üle saada, on ainuõige teha kiiresti, kasvõi järgmisel päeval uus operatsioon. Ja see haige peab olema suhteliselt kerge, ilma kõrvalhaigusteta, et ei tuleks mingil juhul uut surma opilaual. Niiviisi on võimalik üle saada. Ma ei tea, et oleksin ise mingi suure vea teinud, et haige suri laual, aga kerge see pole. Operatsioonil tuleb ette ka ootamatuid asju, mida pole võimalik ette näha. Pärast toimub muidugi analüüs, miks see juhtus.
Sa tegid viimase operatsiooni kolm aastat tagasi. Miks sa lõpetasid?
Tundsin, et pole enam see, kes peaksin olema. Arstitööga võrdselt huvitab mind teadustöö. Ma tahtsin oma tööst ka kokkuvõtet teha ja raamat “Südamega südamest” on üks osa sellest. Südamekirurg peab iga päev opereerima, et vormis püsida. Kui hakkasin tegema vähem, alla saja lõikuse aastas, siis tundsin, et ma ei ole enam see. See on nagu sportlastel, et tuleb lahkuda õigel ajal.
Kuidas su enda südame tervis on?
Siiamaani ei ole kaebusi olnud. Huvi pärast lasin viis aastat tagasi ehhokardiograafiaga kontrollida. Midagi ei olnud.
Sinust oleks võinud saada edukas sportlane ja võib-olla me teaksime sind praegu kuulsa treenerina, kui põlvetuberkuloos poleks sportimisele kriipsu peale tõmmanud. Millised on su suhted praegu spordiga?
Mulle meeldib sport kui niisugune. Teadlikult hakkasin uuesti regulaarselt midagi tegema, kui olin 35aastane. Enne seda olin elanud vanast rasvast. Olen palju ujunud, jalgrattaga sõitnud ja talvel kõvasti suusatanud. Isegi Tartu maratonile olen mõne korra kirja pannud, aga ajapuudusel ei ole osalenud. Vormi poolest oleksin võinud maratoni sõita. Kepikäimine, palgi tõstmine ja ujumine on need, mida praegu harrastan.
Soovin sulle pikka iga ja tervet südant! Su kuulsad kolleegid mujal maailmas on ju väga kõrge eani elanud.
Vaata Toomas Sullingu raamatu “Südamega südamest” kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
