Olen märganud, et inimsuhetes on palju pinget, kuna pidevalt käib mingi protsess ja lõputu asjade klaarimine. Eriti paarisuhetes, sest me tahame ju, et meie kaaslane oleks kõige vingem, puhtam ja ägedam. Me tahame suhet, mis oleks täiuslik ja puhas, seepärast peab pidevalt ju kraamima. See olukord meenutab mulle natuke koroonahulluse debiilset kätepesemist ja kõige steriliseerimist. Kõik peab olema täiesti puhas! Koguaeg! Seepärast peseme kaheksateist korda päevas käsi! Niipea kui märkame, tolmukübet õhus lendamas, siis kohe tolmuimejaga kallale! Midagi musta ei tohi kuskil olla, ei ühtegi bakterit, ühtegi vale sõna, ühtegi energeetilist ebakõla, ühtegi viga, ühtegi hooletult tehtud tegu! Kui näeme teise suunurgas mingit hommikusöögist järgi jäänud toidujääki, siis lendame kohe luba küsimata peale ja hakkame seda vägisi nuustikuga maha nühkima!
Nüüd kui me kõik vaimsusega tegeleme, tahame ju ebakõlasid mitte lihtsalt üle lasta, vaid pidevalt kõik ära klaarida, areneda, vigu parandada ja kasvada. Eriti targad oleme me muidugi teise kasvatamises ja arendamises. Palki enda silmas ei näe aga imepisikest pindu teise tagumikus küll, seda tuleb kohe torkima hakata.Avastatakse teises midagi, mis pole päris puhas, mis pisut närib, mis ta ütles vale energiaga või mitte kohal olles ja hakatakse kohe teist halastamatult piiderdama.
