Küsimus nõrkusest ja tugevusest on ühtlasi küsimus tõest. Nimelt paljastab tõde võltsjulguse. Tõde püüab raputada inimese enda loodud klantspilti ja toob selle alt reaalsuse päevavalge ette. Tõde juhatab inimese tegelikkuse juurde. See, et inimene on nõrk, on reaalsus. Teistsuguseid inimesi pole olemas. Üks inimolemuse suuri saladusi on see, et ta avastab enda nõrkust leides oma identiteedi, kirjutab Tommy Hellsten.
Nõrkust teadvustav inimene vajab teisi. Ta mõistab, et ei saa üksi hakkama. Mida sügavamalt ta seda tajub, seda enam tajub ta teistest sõltumise tähendust. Teistest sõltumise teadvustamine toimub läbi oma jõuetuse tajumise. Sõltumine teistest tähendab tegelikult sõltumist armastusest. Armastus ongi keskkond, milles inimene on loodud elama. Armastus on paik, kus nõrkus tunneb end nagu kodus.
Oma nõrkusega lepituses elav inimene on tugeva reaalsustajuga. Ta on realist, kogu oma olemusega reaalsuse pooldaja. Seetõttu ongi alandlikkus realisti omadus. Alandlik inimene toetub alati tugevalt reaalsusele, just see teebki ta tugevaks. Inimene, kes püüab oma nõrkust peita, mängides kedagi, kes ta tegelikult ei ole, on jõuetu. Ta võib välja paista võimas, nii võimas, et kõik seda usuvad. See ongi ta võimsuse eesmärk. Kuid välise tugevuse alla on peidetud ebakindlus.
Ta on loonud suitsukatte, millest vaid eriti tähelepanelikud läbi näevad. Suitsukatteks võivad olla näiteks õpetatus, suured teadmised. Õpetatus muutub siin tarkusele takistuseks. Liiga suured teadmised võivad põhjustada alandlikkuse puudumist. Inimene keeldub õppimast, sest ta juba teab kõike. Jällegi, probleem ei ole mitte teadmised, vaid neisse suhtumine. Tõeline haritus viib alandlikkuse juurde, seisundini, kus inimene tunneb oma piiratust. Öeldakse ju, et mida haritum on inimene, seda paremini ta teab, kui vähe ta teab. Tõeline haritus muudab seega alandlikuks.
Ei ole teist teed tõe juurde, kui vaid see, mis viib tõeni läbi nõrkuse tunnistamise. „Mitte terved ei vaja ravitsejat, vaid haiged.“ Nii ütles see, kes inimesi tundis. Seepärast avaldub tõeline tugevus kõigepealt terves suhtumises oma haigusesse. „Tõde teeb vabaks,“ ütles ta samuti.
Tõde teeb vabaks inimese, kes on nõus iseenda nõrkusele silma vaatama. Tõde püüab inimese viia tema enda jõuetuse äärele, kus asuvad nõrkus ja abitus. Seetõttu tõde mitte ainult ei tee vabaks, vaid teeb ka haiget. Ei ole kerge näha endas omadusi, mida näha ei tahaks. Selleks on tarvis nii armastust kui ka tõde. Tõele ei suuda silma vaadata inimene, kelles puudub armastus, mis kaitseb meid siis, kui tõde teeb haiget.
Allikas: Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud“, kirjastus Pilgrim
