Viimastel aastatel on maailm ja inimesed hakanud käima suurt muutuste teed. Teadlikkus ja spirituaalsus on hakanud järjest enam jõudu koguma. Kõik, mis meid enam ei teeni, hakkab järjest meie eludest kaduma. Eriti suurt muutust märkan ma inimsuhete tasandil. On olnud väga palju lahkuminekuid. Inimkond õpib järjest enam, mida tähendab armastus, tõeline, tingimusteta armastus.
“Kui ebaküpsed inimesed armuvad, hävitavad nad teineteise vabaduse, luues kütked, mis teise vangistavad. Küpsed inimesed annavad armudes teineteisele vabaduse, hävitades igasugused kütked. Takistusteta voolav armastus on kaunis. Sõltuvuslik armastus aga selle vastand.” Osho
Meil on olemas kaks põhitunnet, millel põhinevad kõik ülejäänud tunded: hirm ja armastus. Öeldakse, et kus on hirm, pole armastust ja kus on armastus, pole hirmu. Kuid suurem osa meie suhetest põhineb siiski veel hirmul. Mis on tõeline ja tegelik armastus? Sellest räägitakse nii palju, kuid mida see tegelikult tähendab?
Ka minu elus toimus eelmisel aastal suhete tasandil suur muudatus. Lahutasin oma kolm aastat kestnud abielu ja järgnevate kuude jooksul õppisin suhetest ja armastusest rohkem, kui ma kogu senise elu jooksul olin õppinud. Oli palju armastust ja oli imelisi võimsaid hetki, oli ka palju valu. Nende kogemuste läbi hakkasin mõistma seda, mida tähendab tingimusteta armastus. Energeetilisel tasandil tähendab see armastust, mis tuleb südamest, kus pole sees ego ja hirmu. See tähendab ka pigem seisundit, mis ei põhine vaid ühel inimesel.
Väidetavalt pole maailmas palju sellised inimesi, kes on pidevalt täielikus armastuse seisundis. Meie ühiskond süstib meile alates varasest noorusest pidevalt sisse hirmu. Kogu aeg külvatakse hirmu elu igasse valdkonda, eriti tugevalt tuleb see meile meediast. Justkui oleks kogu aeg kõike vähe ja on pidev puudus. Sama lugu on suhetes. Naisi on rohkem, mehi on vähem, kõigile ei jagu. Eriti vähe on häid mehi ja naisi, sest igaühte me ju ei taha ja kõike, mis on hea, seda on alati vähe.
Ehk siis, kui me läheme suhtesse ja kogeme midagi väga head, tekib meil automaatselt sinna juurde ka hirm, et sellest heast on võimalik ju ühel hetkel ilma jääda. Lisaks on ka tavaliselt tagaplaanil jooksmas veel programm, et kindlasti pole me kõike seda head ka väärt.
Tihti läheme suhtesse ka täiesti valedel alustel. Otsime oma puuduvat poolt, kes justkui tuleks ja täidaks ära miski tühimiku meie elus. Nagu me ise üksinda oleksime ebatäiuslikud ja vajaksime täiendust!
Armastuse võti
Kui ma abielu lahutasin, olin oma 35 eluaastast olnud suhetes 20 aastat. Kuigi abielu lõpetamine oli minu otsus ja soov, tundsin siiski järgnevatel nädalatel palju sügavat hirmu. Mis siis, kui ma jäängi nüüd üksi ega leia enam kunagi kedagi? Tõusin tihti öösiti üles ja tundsin ennast täiesti üksiku ja hüljatuna.
Ometigi olin suhtes olles tihti mõelnud, et ma pole kunagi üksi olnud ja millal siis tuleb aeg minu enda jaoks. Alateadvuses jooksis pidev puuduse programm. Ühel hetkel hakkasin järsku mõistma, et ma ei ole endale kunagi võtnud aega õppida tundma seda, kes mina olen, sest mul on olnud hirm. Ma pole kunagi olnud üksi, ainult iseenda jaoks. Olen ennast alati defineerinud suhete läbi ja peitnud hirmud ära oma partneritesse. Oli aeg õppida ennast tegelikult tundma.
Sellel hetkel kadus mul ka hirm. Mõistsin ühel hetkel sügavuti, et sellisel viisil suhetes olles, nagu olin olnud viimased 20 aastat, juhitud hirmu seisundist, ei saa ma mitte kunagi õnnelik olla mitte üheski suhtes. Viimastel kuudel olen võtnud rahulikult aega iseenda jaoks, olles täielikus rahus. Sellel ajal olen hakanud sügavalt jälgima neid mustreid, mis jooksevad minu enda ja surema osa inimeste sees.
Kui me läheme suhtesse poolikuna, otsides enda kõrvale inimest, kes täidaks meie auke, ei saa me ju kunagi olla suhtes õnnelikud, sest tegelikult on pidevalt tunne justkui oleks midagi puudu. Me seame oma partnerile suured ootused, et ta teeks meid õnnelikuks. Otsime armastust pidevalt väljastpoolt.
Tegelik võti on see armastus iseenda seest üles leida, sest siis ei ole enam puudust. Keegi ei saa sinult ära võtta seda, mis on sinu sees ja tuleb sinu seest. Sellised suhted, mis toimivad hirmupõhiselt, ei saa enam toimida. Nendes suhetes on rohkem valu kui rõõmu.
Inimesed kaotavad suhetesse ära oma tõelise mina ja lähevad hirmu energiasse, kus nad jäävad järjest väiksemaks, kuni kuivavad kokku. Väga vähesed inimesed on suhtes tõeliselt õnnelikud. Ja minu arvates on põhiosa sellest probleemist selles, et me ei saa enam olla need, kes me tegelikult oleme, sest me pole enam vabad. Me peame hakkama ennast mugandama selle järgi, mida meilt oodatakse, kes me peaksime suhtes olema. Naistele on ühed ootused ja meestele teised.
Püha Suhe
Kui mees ja naine kohtuvad, on kummalgi peas pilt sellest, milline võiks olla ideaalne mees või naine. Kellegagi kohtudes projitseerime selle pildi inimese peale enne, kui võtame aega seda inimest tõeliselt tundma õppida. Tegelikult tuleks loobuda oma projektsioonidest, astuda samm tagasi ja vaadata, kes see teine inimene tegelikult on. Mitte keegi ei saa mitte kunagi vastama sellele ideaalile, mis on meie peas.
Me kõik oleme inimesed oma heade ja halbade külgedega. Mis on ühe jaoks hea, on teise jaoks halb ja vastupidi. Kedagi tõeliselt armastada tähendab mitte seada talle tingimusi ja ootusi. Tingimusteta armastada tähendab vaadata seda inimest silmade asemel südamega ning võtta ta vastu täielikult sellisena, nagu ta on reaalsuses, mitte meie unistustes. Kui me seda suudame teha, siis sealt saab alguse Püha Suhe.
Püha Suhe mehe ja naise vahel on see, kus kaks inimest teadlikult lähevad suhtesse, lubades teineteisel olla täiesti vabad. Suhtes vaba olemine ei tähenda seda, et meil on vabadus teiste inimestega seksuaalvahekorras olla, vaid selle tähendus on hoopis sügavam.
Tantras räägitakse palju avatud suhtest ja vabast armastusest. See on suhe, kus on kaks inimest, kes ei sea teineteisele ootusi ja tingimusi ja lasevad teisel inimesel olla täpselt see, kes ta olla soovib. Kui meile ei meeldi see, kes teine inimene on, siis meil on alati võimalus kasutada oma õigust jalgadega valida ja lahkuda sellest suhtest. Hirmul põhinevas suhtes seda valikut pole ja jäädakse ning püütakse hoopis teist inimest muutma hakata. Pühas Suhtes toetatakse teineteist kõiges ja suhte kõige tähtsamaks eesmärgiks on areng. Kaks inimest otsustavad seda teed käia käsikäes, olles kaaslasteks teineteisele sellel teekonnal, unustamata, kes nad ise on ja jäädes indiviidideks.
Ainus elukestev suhe on meil iseendaga. See on põhisuhe, millega me peame tööd tegema. Meil peab ka iseendaga olema Püha Suhe. Kui oled iseendaga Pühas Suhtes, siis saab ka sinu ellu tulla mehe-naisevaheline Püha Suhe – enne pole see lihtsalt võimalik. See tähendab, et armastame ka iseennast tingimusteta ning ei sea endale ootusi ega loo ideaalpilti sellest, millised me olema peaksime. Aktsepteerime enda juures kõike. Kui oskad iseendale anda selle vabaduse ja armastada sellisel viisil, oled sa juba armastuse seisundis.
Iseennast armastades teame me, et oleme täiuslikud ja täielikud ka siis, kui me pole paarisuhtes. Nii saame olla ka suhtes täielikus vabaduses, suhtest ei saa enam vangla, vaid koht, kus oleme täieliku naudinguga, sest suhe ei võta meilt enam mitte midagi ära, vaid annab ainult juurde. Seal pole ootusi ja tingimusi. On andmine ja aktsepteerimine.
Autor: Katrin Silman
Allikas: TripuraSundari.info
