Surres on meie suurimaks hirmuks see, et me muutume mittemillekski. Paljud meist arvavad, et kogu meie eksistents on piiratud vastava ajaperioodiga ehk meie „eluajaga“. Me usume, et see algab me sünnihetkest – kui muutume mittemillestki millekski – ja lõppeb meie surmahetkel, mil muutume taas mittemillekski. Seetõttu täidab meid hirm hävinemise ees.
Kuid süvitsi vaadates võiksime oma eksistentsi mitmeti mõista. Me näeksime, et sünd ja surm on kõigest kujutlused ning seda, et neid päriselt ei eksisteeri. Buddha õpetas, et sündi ja surma ei ole olemas. Meie usk, et meie arusaam sünnist ja surmast vastab tõele, loob tugeva illusiooni, mis põhjustab meis palju kannatusi. Kui saame aru, et meid ei saa hävitada, olemegi hirmust vabanenud. See on tohutu kergendus. Me saame nautida elu ja hinnata seda uuel viisil.
Kui kaotasin oma ema, siis olin sügavas leinas. Kirjutasin tema surmapäeval oma päevikusse „Juhtus suurim õnnetus minu elus“. Ma leinasin teda kaua, üle aasta. Siis ühel õhtul, kui kodus magasin – onnis, mis asus templi taga, mäkke tõusval nõlval, mida katsid Vietnami mägismaa teepõõsad –, nägin oma ema unes. Nägin, et istusin koos temaga ja meil oli imetore jutuajamine. Ta nägi välja noor ja ilus ning tema juuksed langesid hõljuvalt õlgadelt alla. Temaga oli nii meeldiv koos istuda ja vestelda, justkui poleks ta ealeski surnud.
Kui üles ärkasin, kogesin väga tugevat tunnet, et ma polegi oma ema kaotanud. Tunne, et ema on endiselt koos minuga, oli väga selgelt tajutav. Siis mõistsin, et kujutluspilt, et olen oma ema kaotanud, oligi just see, mis see oli – kujutluspilt. Sel hetkel oli ilmselge, et mu ema oli minus endiselt elus ja nii jääb see alatiseks olema.
Tegin ukse lahti ja läksin välja. Kogu mäenõlv kümbles kuuvalguses. Kõndides aeglaselt selles pehmes valguses läbi teepõõsaridade, märkasin, et mu ema oli endiselt minuga. Mu ema oli see kuuvalgus, mis mind väga õrnalt ja mahedalt hellitas, just nii, nagu ta oli seda sageli teinud. Iga kord, kui mu jalad maad puudutasid, teadsin, et mu ema viibib seal koos minuga. Teadsin, et see keha pole mitte ainult minu oma, vaid selles kestavad elavalt edasi ka minu ema ja isa, minu vanavanemad ja vanavanavanemad ja kõik mu esivanemad. Need jalad, mida ma näen kui „enda“ omi, on tegelikult „meie“ jalad. Koos emaga jätsime niiskele maapinnale maha oma ühised jalajäljed.
Sellest hetkest peale oli kujutuspilt, justkui ma oleksin oma ema kaotanud, täielikult kadunud. Selleks et tajuda, kuidas mu ema on alati minuga, tuli mul vaid heita pilk oma peopesale, tunda tuult oma näol või maapinda jalge all.
Kui kaotad kellegi, keda armastad, siis kannatad. Kuid kui tead, kuidas süvitsi vaadata, siis võid mõista, et tema olemus on tegelikult sündimatu ja surematu. On olemas manifestatsioon ja on olemas manifestatsiooni lõppemine, et alguse saaks järgmine manifestatsioon. Sul tuleb olla ärgas, et ära tunda ühe inimese uus manifestatsioon. Ja sa suudadki seda pärast mõningast harjutamist teha. Pane tähele maailma enda ümber – lehti ja lilli, linde ja vihma. Kui suudaksid peatuda ja vaadata sügavuti, tunneksid ära oma armastatud inimesed, kes manifesteeruvad erineval kujul üha uuesti ja uuesti. Sa lased vabaks oma hirmu ja valu ning võtad elurõõmu taas omaks.
Allikas: Thich Nhat Hanh „Hirm“, kirjastus Pilgrim
