Läbivaks jooneks meie tervise säilitamisel ning meie oma vastutuse suurimad nurgakivid on väga lihtsad ning teostatavad iga haridusega, iga tõekspidamisega ning igasuguste harjumustega inimestele, kes enda tervisest ja käekäigust hoolivad.
Imelihtsad neli sammu targalt ja järjepidevalt harjumusteks kujundatuna annavad tervise nii meie kehale kui ka hingele.
Vesi
Inimene koosneb 70-80% veest, kuid tihtipeale kannatame teadmatusest kroonilise veepuuduse käes niisamuti kui ka kroonilise põletiku käes.
Tervise tagamiseks peaksime jooma oluliselt rohkem vett, kui tavapäraselt seda teeme. Minu jaoks oli tohutu üllatus, et normaalne päevane vee kogus on 30ml iga 1kg kohta. Minusugune, 60 kilo kaaluv naisterahvas, peab seega ära jooma iga päev 1,8 liitrit vett. Ja justnimelt vett, mitte erinevaid jooke nagu kohvi, teed, mahla vms. Kohvi joomine näiteks väljutab kehast vett ja iga milliliiter kohvi nullib ära sama koguse veetarbimise. Kui oled hommikune kohvijooja ja kasutad 200ml kruusi, siis lisa oma päevasele kogusele veel kohvi jagu vett juurde.
Liikumine
Inimeste liikumisharjumused nagu kõik muugi on ajas palju muutunud. Me küll käime jõusaalides ja terviseradadel, et oma istuvat ning autopõhist elustiili tasakaalustada, kuid võib juhtuda, et see polegi piisav või teeb hoopis kasu asemel kahju. Näiteks on suurt populaarsust kogumas jalgrattasport ja seda eriti meesterahvaste hulgas, kuid kui küsida arvamust füsioterapeudilt või anatoomiat hästi tundvalt ning järeldusi teha oskavalt arstilt, saame teada, et jalgrattasport pitsitab meestel niigi pitsitatud eesnääret ning omab eesnäärmepõletiku ning sellest tulenevalt ka eesnäärmevähi tekke puhul päris olulist rolli.
Niisamuti võime iga päev jõusaalis jõudu teha – rasva põletada ja lihast kasvatada, aga kui selle tegemise meetodiks on valitud rakkude lõhkumine ja oksüdatiivse stressi kasutamine ja alalhoidmine, siis kokkuvõttes on keha küll lihaseline, aga haige ja nõrk.
Liikumisena mõistame tervislikkuse sildi all aeroobset liikumist, mis ei pitsita ega lõhu – kõnd, sörk, tants jne.
Kiviajal läbisid inimesed ühes päevas kuni 40 km, kuid tänapäeval on see näitaja vaid 2 km. Ebapiisav liikumine toob kaasa lihaskoe degenereerumise, ainevahetus aeglustub ning organism tervikuna kaotab järk-järgult loomupärased võimed (Vikipedia).
Toitumine
On laialdaselt teada, et “tsivilisatsiooni haigused” on tohutul määral mõjutatud toitumisest. Eriti hullusti on muutunud omega-3 ja omega-6 rasvhapete omavaheline tasakaal meie toitumises ning meie polüfenoolide tarbimine on samuti kokku kukkunud. Nimetatud põletikuvastaste toitainete tarbimise vähenemine on samaaegne eelnimetatud põletikulistest protsessidest tekkivate haiguste hüppelise sagenemisega. Kui needsamad põletikuvastased toitained meie toitumisse tagasi lülitada, väheneb nende haiguste esinemine kuni 90%. Me saavutame degeneratiivsete haiguste suhtes peaaegu immuunsuse ja meie šansid tervelt vananeda suurenevad dramaatiliselt, ütleb Briti teadlane Dr Paul Clayton oma raamatus “Out of Fire”.
Ravitoitumise teadus on üks suurepärane uustulnuk ja juhatab meid tegema teadlikke otsuseid oma toitumise osas ning võimaldab meil endil oma elukvaliteedi ohjad enda kätte võtta. Suurepärane abimees selleks puhuks on meie oma “Isetervendaja käsiraamat”, mis on minu jaoks saavutanud koos Dr Claytoni ning Dr Simopoulose kirjutistega öökapipiibli staatuse.
Dr Clayton muuseas soovitab arstidel, kes ravitoitumise mõttelaadi liiga radikaalseks peavad, tuletada meelde, kuidas meditsiin tegi antibiootikumide osas nende turuletuleku ajal erandi. Sel ajal ju usuti ja teati, et nakkushaigused on nii loomulikud (mida nad on) kui ka ravimatud (mida nad loomulikult ei ole).
Lisaks eelnevale kimbutab meid ka mikrotoitainete pidev normist väiksem manustamine, mida kutsutakse B-tüüpi alatoitumiseks ning see kerkib esile kui ühine nimetaja enamiku degeneratiivsete haiguste puhul ning paljuski ka vananemise puhul sel kujul nagu meie seda näeme ja kogeme.
Paljude mikrotoitainete puudujäägi sage muster on läbiv ning väga hästi väljakujunenud. B-tüüpi alatoitumuse peamine põhjus on selles, et me ei söö piisavalt – ja siin pole mõeldud mitte söögi kogust taldrikul, vaid toitainete kogust söögis.
Toitumise ja liikumise kokkuvõtteks sobib välja tuua järgmine tsitaat:
“Rämpstoit + istuv eluviis on loonud olukorra, kus tänapäeva täiskasvanud on igal juhul 15 aastat vanemad, kui nende isad-emad ning vanaisad-vanaemad samas vanuses.” (Hulsegge et al, Eur J Prev Cardio 2013)
Vaimne tervis
Meie peas on see, mille me oleme sinna kas ise pannud või panna lubanud. Tehke täna katse – võtke paber või väike märkmik ja tõmmake keskele vertikaalne joon, et tekiks paberile kaks tulpa. Paremale poole üles tehke + märk ning vasakule -märk. Kandke seda lehte koos pliiatsiga kaasas. Alustage hommikustest uudistest. Iga positiivse uudise peale tehke märge +poolele ning iga negatiivse uudise peale märge -poolele. Tehke samadel alustel märkmed terve päeva jooksul. Lugege kokku terve päeva positiivsete ja negatiivsete uudiste hulk. Ma vist edasi kirjutama ei pea, mis korrelatsioon on….
Ja me võimendame seda ka ise oma sõnadevalikuga ning suhtumisega. Kuidagi väga keeruline on inimesel mõista, et situatsioonid iseeneses on alati neutraalsed ja nendele situatsioonidele positiivse või negatiivse hinnangu anname ainult meie ise. Tugineme selle juures kas ühiskonna normidele või muudele normatiividele, kuid harva enda sisetunnetusele. Me oleme järjest rohkem endale võõraks saamas. Side on ära….
Inimene on tervik. Kui me räägime tervisest, siis räägime igast rakust, igast energiast, igast tahust oma inimeseks olemises. Kui me räägime elustiilist, siis me räägime nii tegevusharjumustest kui ka lingvistilistest harjumustest, mõtteviisidest, suhtumistest. Kõigest. Maailmast. Universumist. Meist, kui oma elu loojast. Vastutajast.
Soovin teadlikku meelt, avatud südant ja elurõõmu!
Artikli autor on Kris Leinatamm, SA Leinatamme Fond asutaja ja eestvedaja
Allikas: Remedyway.ee
