Miks on harmoonilisi suhteid nii vähe ning pigem kuuled lahkuminevatest paaridest ja katkistest perekondadest? Tegelikult on asi palju individuaalsem, kui arvata oskame. Suhteid ei ole vaja lüüa ühe mütsi alla, et kõik suhted peavad olema sarnased ja et suhted peaksid olema õnnelikud. Kui lähtume sellest, et tuleme maa peale õppima, siis meil ei saagi olla sada protsenti briljantsed suhted. Kui hing tahab tõsiselt areneda, siis ei tasu soovida, et kõik oleks kogu aeg rahulik. Teiste inimestega suhestudes ja suheldes on esimene faas see, et õpime üks ühele, iseendaga suhet oma tuumpere sees, räägib teadjanaine Mai-Agate Väljataga.
Kõigepealt õpime iseennast hindama, siis teist hindama, ka suhtepartnerina teist hindama, lõpuks õpime kolmekesi hakkama saama. Kui need on ära õpitud, siis liigub inimene ju pidevalt edasi – sõpruskonna- ja suguvõsa suheteni, seejärel suuremate kollektiivide suheteni. Ega suhe ei ole ainult abielusuhe, see on ka sõprussuhe, suhe töökaaslastega, lapsevanema-lapse suhe jne.
Inimene tulebki maa peale õppima teistega suhestumist. Ja alati on number üks suhe iseendaga. Mida rohkem oskame iseendaga rahujalal elada, seda enam suudame ka maailmaga harmooniliselt suhestuda. See, kuidas me füüsiliselt välja näeme, on meie enda looming, mille oleme loonud juba sealpool, peenenergias, kus meil füüsilist keha ei olnud. Me oleme otsinud endale sellised geenikandjad, kes sarnanevad kõige rohkem meie loodud kujundiga, mida soovime siin maa peal kanda. See kõik on meie enda tahtmine ja soov, et selle läbi õppida.
Kui inimene pole endaga rahul, pole ta rahul ka oma partneriga. Keegi peab ju süüdi olema ja siis arvadki, et partner on süüdi, et sinul on paha olla. Partneri ülesanne on ainult käivitada sinu sees olevaid tundeid ja selle kokkuleppe oleme juba enne sündi teinud. Me teeme lahutustest ja lahkuminekutest negatiivsed näitajad, aga tegelikult need ei ole negatiivsed. Paljud lähevad lahku ka täiesti rahulikul moel. See tähendab, et õppetund, milleks nad kokku tulid, on õpitud ja minnakse edasi. Kui inimesed on üksteisega kümme või kakskümmend aastat koos elanud ja lähevad siis lahku, sest kasvati lahku, aga ei peeta teist halvaks, siis sisenetakse uude õppetundi. Lahutamine, kui seda tehakse kokkuleppeliselt ja heas toonis ning sõprus jääb kestma, ei ole iseenesest halb, vaid annab mõlemale poolele võimaluse uuteks väljakutseteks.
Kui ühe partneriga on kõik ära õpitud, siis muutub elu paratamatult üksluiseks, igavaks. Universumis pole sellist seadust, et pead elu lõpuni ühe partneriga kokku jääma. Kõik oleneb sellest, millised väljakutsed sa endale eluvaliku ruumis püstitasid, kui sa hakkasid maa peale tulema.
Niikaua aga, kui näeme partnerit põhjusena lahkuminekus ega kavatsegi enda tunnet ümber teha, leiame uue partneri ikka samasuguse. Näiteks kui pole teisele toeks olemist või tunnustamist ära õppinud, tõmbad uuesti ligi samasuguse partneri, et saaksid teise toetamise ja väärtustamise ära õppida. Kui asjale pihta ei saa ja enda sees õppetükki ära ei õpi, lõpetad sama rumalana, kui siia ilma tulid, ja hakkad järgmine elu otsast peale. Nii lihtne see ongi.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust “Loomise õpetus II”.
Kordustrükk on ilmunud ka Mai-Agate Väljataga raamatust “Loomise õpetus”.
