Poetess Kristiina Ehin mõtiskleb Kehtna vallas asuva Paluküla hiiemäe saatuse ja olulisuse üle sarjas “Eesti looduslikud pühapaigad”, kus tuntud inimesed tutvustavad erisuguseid väepaiku.
Me oleme väga vana rahvas, siin on elanud väga vanad hõimud. Meie esivanemad on kummardanud loodust. Elava looduse ühisvaimu. Mis mind hiite puhul väga võlub, on see saladuslikkus ja see kuidas on kardetud läbi hiite minna, on olnud hiiekuked, kes kirevad ja hiienoormehed ja… Tuleb minna hilja-hilja hiisi mööda… Salaja mööda salude, et ei kuuleks hiiekuked, et ei kuuleks hiiekoerad, aga kuulis hiie noorem venda ja mis siis hakkas saama, et seal on see hirm ja arm ja kõik mängus korraga nendes regilauludes.
Hiiepärimus on täis hoiatusi: mis juhtub nendega, kes reostavad, lagastavad hiiepaika, võtavad maha puid, võtavad kaasa ainsagi halja oksa. Kui ma olin ülikoolis, juba magistratuuri tudeng, siis äkki kuuldus minu kõrvu, et Paluküla hiiemäele tahatakse rajada suusaspordikeskust, hoone hoone otsa ja lumekahurid ja tõstukid ja valgustus jne. Ja kuidagi juba visuaalis paistis sealt välja palju müra ja palju kommertsi. Siis kui ma aru sain, et asi on tõsine ja kohe lähevad buldooserid Paluküla hiiemäele peale ja hakatakse seda rajama ning Kultuuriministeerium on juba eraldanud 2 miljonit Paluküla spordi- ja suusakeskuse rajamiseks, siis minu jaoks tähendas see seda, et Kultuuriministeerium oli eraldanud 2 miljonit eesti krooni selleks, et hävitada Rapla ja Harjumaa ja Läänemaa kõige kõrgemat ja uhkemat pühakohta.
Vot ja siis meie tulime oma sõprade kambaga Tartust autodega ja keegi oli saanud püstkoja ja pannud selle siia püsti… Buldooserid ja traktor olid kohal ning vallavanem istus autos ja ütles, et kui te ära ei lähe, siis kutsume politsei! Ja siis tulid telekaamerad ja telejaamad – ja kuidas siis seletada ja kuidas siis lepitada ja kuidas kummutada selliseid müüte maausu kohta, justkui mingisuguste segaste radikaalide kohta.
Mina arvan, et inimesel peaks olema töökoht ja peaks olema koht, kuhu minna õhtuti ja kõik selline on teretulnud, aga ma olen täiesti kindlalt seda meelt, et sellist kommertslikku, suurt suusakeskust ei tohi rajada meie maakonna kõige uhkemale kultusmäele.
Kreekas on antiikvaremed, mille üle uhked olla. Eelkristlikud, põnevad, siiani säilinud. Meil on hiiemäed. Ja nii lihtne see ongi.
meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget
kelle hiljuti veel nii haljastes okstes sahises hing
vulises mahlana ta tüves
askeldas tuulena lehtedes
meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget
siis tulid tallinna turistid
räimekonservid ja vorstid kilekotis
õllepurgid käes
nad kiskusid puu tema juurteurgudest välja
vedasid ta minema mööda samblasoolaseid luiteharju
lõke praksus
raadio mängis
keegi ei kuulnudki muud
Vaata filmi “Eesti looduslikud pühapaigad: Paluküla hiiemägi – Kristiina Ehin”
Kuuest lühifilmist koosnevas sarjas “Eesti looduslikud pühapaigad” tutvustavad tuntud inimesed erisuguseid väepaiku. Sarja eesmärk on teadvustada, kui kaduv on kultuuripärand, kui see jääb “maa ja taeva vahele”: kui keegi – ei riik ega kohalikud inimesed – pärandi kaitsmiseks midagi ette ei võta. Filmid on jäädvustatud Rapla maakonna Kehtna valla Paluküla hiiemäel, Lääne maakonna Vana-Vigala hiies, Harju maakonna Saku valla Tõdva Animäel ja Silmaallikal, Põlva maakonna Taevaskojas, Harju maakonna Pärispea Hooneteperi hiies ning Ida-Virumaa Jõhvi valla Tammiku hiies. Lühifilmide sarjas kõnelevad muusik Tõnis Mägi, kirjanik Kristiina Ehin, maailmameister Gerd Kanter, kirikuõpetaja ja omavalitsusjuht Tanel Ots, rahvusvaheline ärimees Sonny Aswani ja näitleja Mari-Liis Lill.
Sari “Eesti looduslikud pühapaigad” valmis Tartu ülikooli arheoloogia instituudi arheoloogia kabineti algatusel produktsioonifirmas OÜ Vesilind ning ENPI Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programmi projekti “Arheoloogia, võim, ühiskond” kaasrahastamisel. Sarja režissöör on Anna Hintsi, produtsent Kadriann Kibus ja operaator Ants Tammik. Eesti Televisioon hakkas filme näitama 11. aprillist ja teeb seda 1. maini.
Looduslikud pühapaigad on Eesti kultuuri lahutamatu osa.
Kui unustame hiied, kaotame sideme oma maaga.
Paljud põlised pühapaigad on hävitatud, põlluks tehtud või unustatud.
Teata pühapaigast Muinsuskaitseametile: hiied@muinas.ee, tel. 640 3050Liitu facebookis hiitesõprade kogukonnaga Hiiepaik ja vaata kodulehte www.hiis.ee ning uuri ka Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse tegemiste kohta
